Tumemust kevadine kuldnokk ja küntud must muld on ilusad. Selle väljaütlemine lugu alustades tundub mulle väga tähtis. Maalehes eriti. Et meelest ei läheks. Mulle tuli Martin Repinski pulmapilte vaadates – miks ma neid küll vaatan, kui on võimalus vaadata kuldnokkade pulma – meelde, kuidas me Peeter Ernitsaga ühel Maalehe reisil suures amfiteatris kõrvuti seisime. Sellest on mul üks paberpilt, tehtud 17 aastat tagasi. Peeter Ernits oli aastaid mees, kelle lood määrasid mu jaoks Maalehe vaimsuse – kandsid elu jälgimise oskust, võttes looduse igavest ringkäiku ühiseks eetiliseks nimetajaks. Olen – tõsi küll, muus kontekstis – sageli mõelnud loomingulisele kriisile ja aru saanud, et meie ülikoolides, kus loovusega seotud elukutseid õpetatakse, sellest ei räägita. Mõni nüüd siis võib ju irooniline olla, et ajakirjanikul ja poliitikul ei saa olla loomingulist kriisi.