Ma ei oleks seda teemat, mida mitte kuidagi võimendada ei taha, servapidigi üles võtnud, kui ei oleks pidanud just viimastel kuudel tegelema Karl Ristikivi vaimse pärandiga, üritades raamatuks kokku panna Ristikivi antud intervjuusid ja teiste mälestusi tema kohta. Ja avastanud jälle midagi uut – olgu see siis kas või unustatud vana.

Muidu tolerantse ja leebe inimesena mäletatud Ristikivi ütleb ühes 1955. aasta lõpus antud intervjuus eesti uudiskirjandust hinnates: “Oleks tõesti rõõmustav, kui uuel aastal meie kirjanduselus sünniks midagi, mis meid välja tõmbaks loiust pooldamisest ja sunniks vihastama ja rõõmu tundma ühtaegu.”

Paar aastat hiljem, 1958 antud intervjuus varieerib ta sedasama mõtet: “On isegi hea, et kirjandust ülekohtuselt sõimatakse selle asemel, et raamatuid vaikides riiulile panna, kus nad seni tolmuvad, kuni riiul neist täis saab – et siis lakata neid üldse juurde muretsemast.”

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel