Ilma maata ei ole Eestimaad. Ilma maata ei oleks Eesti Vabariiki. Ehin ütleb maa-aluste lindude nimeks põdrapõrnikpääsukesed ja sügavsinised muttkotkad.

Mõned ütlevad, et põrgu on maa sees. Mõned kipuvad arvama, et põrgu on maa peal. Meil, eestlastel, on olnud õnn maapealses põrgus ellu jääda. Meil on oma riik. Luuletaja luuletab edasi: “nende lindudega mängib / eestlane indiaanlast / ja indiaanlane eestlast / need linnud lubavad vaid / põlisrahvastel / oma siniseid sulgi näppida.”

1982. aastal ilmus Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis Hando Runneli luulekogu “Punaste õhtute purpur”. Raamatu kaanel sakiline müür ja purpurne päike. Pole ühtegi teist eestikeelset luuletuste kogu, mis jõudnud nii kiiresti kogu Eesti rahvani. Tema luuletusi hakati laulma. Nüüd on need rahvalaulud juba. Ilmselgelt tabas Runnel eestlaste olemist, minemist ja tulemist.