“Keel on kompromiss selle maailma lõputu mitmekesisuse ja meie vastuvõtuvõime, meie teadmise piiratuse vahel. Me peame maailma lõputu mitmekesisuse kuidagiviisi suruma ühte koodi, millega me saame opereerida,” rääkis Jaan Kaplinski “Ööülikoolis” 2000. aastal. Läks veel mõni aasta ja ta avaldas oma venekeelsete luuletuste kogu, mis pälvis tähelepanu.

Peeter Volkonski vanaarmeenia keelest tõlgitud ja hiljuti ilmunud, X sajandi munga Nareki Grigori “Nutulaulude” raamatu esimene tiraaž on raamatupoodidest juba otsas. Just selle raamatu tõlkija viis mu ülikoolilinnas Tartus kohvikusse Smile, mille avas sesse linna elama asunud armeenlaste perekond. Meid teenindanud peretütar kohmetus, kui Peeter temaga armeenia keeles rääkida üritas. Tema tahtis näidata, et oskab eesti keelt; Peeter, et on kodus armeenia keelega.

Ma ei tea, kas meil on kohvikut Naeratus, aga tean, et kui avaksin kõrtsi Ulõbka, siis võib tulla skandaal ja ajutine edu on tagatud.