Kui piirduda näiteks ilmavaatlusega, siis on asi täitsa hukas. Juba mõne aja eest märkasin Lõuna-Eesti põldudel külvimasinaid ja Kambja kandis on varajane kartulgi katteloori all maha pandud. Siis tuli lumi, lörts ja rahe peale. Eks ta heitlik ole see tänavune kevad. Meeltülendav on siiski see, et aknalaual kasvavatel tšillitaimedel aiman peatselt tekkivat õiepungi. Kuid ilma üle kurta on kõige lühinägelikum üldse, inimesest see ei sõltu, arva mida tahad. Aga kui ninaotsast ja toidulauast kaugemale vaadata, siis näed, et meedia on juba küllalt näppinud teemasid, mida omakorda võimendada oleks liig mis liig. Näiteks see kehva kirjanduse abil eneseeksponeerimine, millega hiljuti sõnavabadus proovile pandi. Kui inimestel, kes teatris ja kontsertidel ei käi ning raamatuid ei loe, just sellised asjad suure kära tõttu silma-kõrva jäävad, siis pole ka ime, kui ühe erakonna juht kuulutab, et veerand sajandi jooksul pole Eestis väärt kunsti tehtud ega piisavalt rahastatud rahvakunstiansambleid ja mida kõike veel. Hoopis piinlik on, kui sellesama erakonna juht kasutab telesaates väljendit “esimene Eesti Vabariik”, või oli see siis “teine”.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel