Liblikaid on palju. Eile nägin aias kollast, valget, kirjut ja musta. Võõramaalastega mööda Eestit ringi tuhisedes sain aru, et tegelikult avastasin kodukandi kohta ise pea sama palju uut ja põnevat kui kauged külalised. Millegipärast on inimesel soodumus eeldada, et oma kodune tagahoov püsib ikka ja alati muutumatuna. Hiljuti Eestit räsinud torm on murdnud hulga puid, eriti lageraiete piirkonnas. Hõisatakse, et pole hullu, küll see mets ennast taastootma hakkab. Tagajärjeks on armetud lepanirud, mida uhkusega metsamaaks kutsutakse.