Kui ma lapsena pere radioolal lõputult käiasin Kukerpillide singlit, kust kostis “Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu”, poleks osanud ka kõige hämaramates unistustes selle peale tulla, et kunagi koos sõpradega istun elektriga sõitvas autos ja lasen kaasaskantavast telefonist kõlaritesse Kukerpillide neidsamu kähisevaid sõnu ning veenan kedagi, et selline Eesti bänd on tõepoolest olemas. Kas tõesti on need mõned aastakümned, mis lahutavad mind perekonna radioolast, teinud minust väliseestlase? Sellise, kes Eesti ajalugu võõrale noorele jutlustab? On see, mida ma arvan teadvat oma saja-aastasest riigist, tema ilmast ja inimestest nagu hologramm, millest enam ühtviisi aru ei saada?
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel