Kõndi eristab meie igapäevastest trepist üles ja alla, autosse sisse ja välja sammudest kaugelt pikem kestus, teatud sundimatus. Kõnnil ei pea tingimata olema sellist sihti, nagu oli heal tuttaval, endisel Narva pataljoni sõduril, kes sõjaajal oma ühepäevase Tartu linnaloa otsustas kasutada Viljandis elavale tütarlapsele külla minemiseks. Hommikul aovalges startinu lootis veoautodele, kuid ükski ei peatunud. Õhtul kell 11 tütarlapse juurde sisse astudes jäi päevaga 70 kilomeetrit jalgsi läbinud sõdur peaaegu momentaanselt köögipõrandale magama. Ta ärkas kell neli hommikul ja lahkus kohe taas Tartu suunas, et õigeks ajaks väeossa jõuda. Mõni unistus ehk ei täitunud, aga retk jäi meelde.