Meie viimased kolm riigipead olid kõnemeestena väga sarnased – surmtõsised, murelikud, manitsevad ja sellistena sageli igavad. Sel taustal on Kaljulaidil kaks võimalust: kas künda turvaliselt edasi eelkäijate vagu või võtta risk ning muuta oma riigi sünnipäeva kõne inimlikumaks ja elurõõmsamaks. Teisisõnu võib Kaljulaid järgida iseenda soovitust ühelt konverentsilt: “Ma olen päris mitmed oma kõned ... lõpetanud sõnadega “Hoidke Eestit!”, aga ma ei ole kordagi mõelnud selle all, et hoidke Eestit täpselt sellisena, nagu see praegu on.” Kõne sisu pole seejuures vaja muuta, ka rahvusvahelisest olukorrast või majanduse uuest mootorist võib rääkida lihtsamal viisil.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel