Istun terrassil ja jälgin tuttava näoga kerjust, kes ühes endasuuruse matkakoti ja papist annetuskarbiga on platseerunud just lähedalasuva valgusfoori alla. Iga veidikese aja tagant peatub tema juures mõni kohvitopsiga kohalik, et paar sõna juttu puhuda.

Selles möödunudsuvises vaatepildis oli sel hetkel midagi mõnusalt turvalist, sest vaatlesin oma toonast kodukanti kolimisootusest nostalgilisel pilgul.