Arutelu teema ei ole isegi mitte see, kas mets oli küps ja kas olekski pidanud maha võetama – kes seda täpselt ikka teab või lõpuni hinnata oskab. Jama on selles, et kole on. Torkab nõelavalt silma.
Koledat Eestit muidugi on palju ja laiemalt. Eriti kaval on selle teadasaamiseks lubada kompuutril juhtida ennast autoga näruses novembris või mädases märtsis mööda hüljatud Kesk-Eesti keskteid, kus võsastunud mahajäetus hakkab ajudele rohkemgi kui linnalähedane (üles)haritud ahnus.

Äsja alanud looduskaitsekuu deviis on sellel aastal “Eestilt Euroopale, Euroopalt Eestile”. Püüdes positiivselt mõelda, siis mida on Eestil oma loodusega Euroopale anda? Ägedad metsad, metsikus, sood ja rabad. Rohkem siiski ilusal ajal, suvel, sest enamiku inimeste maitse ei ole nii peen, et süüa konni või austreid, rottidest rääkimata.

Eesti n-ö briljantide püsimise vastu me siin vaikselt võitleme, et majandust elavdada.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel