See käib nii inimeste endi kui ka loomade kohta, kelle oma vastutusele võtame.

Kõlistasin tuttavale farmijuhatajale ja uurisin, kas saaks meie kolmele suveks võetud kanale pool kotti põhku – kanakuudi sisustus vajas värskendamist.

“Ohoo, sa lood lindudele luksuslikke elutingimusi,” imestas ta. “Minu kanad elavad saepuru peal.” Saime põhu suhtes rõõmsasti kokkuleppele.

Ühel hommikul seisin kott käes lauda ukse taga. Laut ise, olgu öeldud, asub linnalähedaste põldude ja uusasumikogumite vahel.

“Kas ma lähen toon ise ära või?” küsis farmijuhataja tervitades.

Kui küsivalt kulmu kergitasin, selgitas ta: “Lõhn jääb ju külge...”