Minagi seisan teiste hulgas, kannan ikka veel endas vimma seetõttu, et pidin lapsepõlves palju hirmu tundma.

Tunne, et elan oma isamaal, ei leidnud mind enne, kui jõudsin kakskeelsest koolist läbi rohke võõrtööjõuga tehaseasula oma koju, keerasin ukse lukku ja panin kindluse mõttes ka haaki. Ning lootsin, et üle aia “nad” ikka ei julge ronida. Nii suurt hirmu tundsin ma jõu ees, kes meie maad valitses ning mida minu jaoks esindasid mitte mundrimehed, vaid minuvanused poisid, kellele “nende” võim täiendava õiguse ja jõu andis.

Jah, mu mõistus ütleb mulle juba ammu, et anna neile andeks, Sulev. Võib-olla ongi meheks kasvamiseks vaja kedagi nügida, talle jalaga istmikku põrutada ja solvavaid sõnu karjuda, endal sülg lõuale pritsimas.

Aga mu tunded kõnelevad midagi muud.