Tõesti, ei midagi hirmsat – aga puhastusteenindaja hakkas seda pillamist nähes nutma. Lihtsalt polnud harjunud, et miski, mida veel tarvitada võiks, ilma liigse emotsioonita puruks loobitakse.

Mis sa töinad, aeg on niisugune, ütlesin nutjale. Enam pole nii, et mis ühele enam küllalt hea pole, teisele tarvitada antakse. Kui sulle enam aknaks ei sobi, siis teine sellest suvemaja või kasvuhoonet ehitada ei saa, klirdi puruks ja surtsti prügimäele.

Aga puhastusteenindaja, no koristaja tegelikult, ei jätnud ikka oma nuttu ja juttu. Inimesed on ju tööd teinud, need raamid valmistanud, klaasid valanud, töinas ta. Mõelnud selle peale, kes akent edaspidi avama ja sulgema hakkab, kes klaasid lapiga läikima lööb.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel