Ei mäleta enam, kes kirjutas, aga mind see mõte vaimustab tänini: et keha pärast surma põletataks ja tuhk pandaks liivakella sisse. Aega mõõtma. Kujutan hästi ette liivakellade riiulit, kus esivanemate tuhk igavesti voolab, mõõtes aega. Ma lepin sellega, et pole midagi uut päikese all. Aga mina ja mu kaaslased ei ole ju seda vana kogenud ja seepärast see ongi uus. Hiljuti keegi arvamusliider raadios lohutas, et Ameerika presidendivalimiste kampaania on veel labasem kui meil. Milline jube lohutus, kui mõelda, et me oleme väike rahvas, ja seda, et meil on oma Liivakellad.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel