Tegelikult oligi nii, et enamiku nädalalõppe ja koolivaheajad veetis mu sõber maal vanavanemate juures. Argipäevad, linn ja kool slaididele ning mälupiltidele sedavõrd ei mahu. Linna ei olnud olemas – olid suvi, mustika­metsad, rand, esimesed marjakoogid, külalised, onnid, sõbrad, jalgrattad, karnevalid lastele...

Suvi ongi nagu väike elu. Või elu kvintessents. Juuli on aeg, kus toimub kõik, mis toimuma on määratud: peod, pulmad, juubelid, kohtumised, kokkutulekud, reisid. Suvi möödub meil, linnastunud inimestel, ikkagi kahepaiksena või n-ö oma kohast unistades.

Eestlaslikul asotsiaalsel kombel tahame võimalikult kaugele ja omaette, et saaks õue minna naabrit nägemata ja kas või alasti. Või siis just oma harjumuspärasesse kesk- ja kogukonda tagasi. Nagu reisidel igatseme tuttavasse paika ning nähtud teenindajat.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel