Kohtunik Anu Uritam kirjutas möödunud sügisel ajakirjanduses, et praeguse aja Eesti kujutab viisis, kuidas omavahelisi konflikte lahendame ja milliseid meetodeid seejuures kasutame, kummalist sümbioosi nõukogudeaegsest pealekaebamisest ja tarbijamentaliteedist.

Mäletan mäluteemalistest loengutest ülikoolis, et Siberis elanud eestlasi meenutati seal kui rahvast, kes armastas lorilaule ja üksteise peale kaebusi esitada.

Olen vahel mõelnud, kas see tungiv vajadus tagantselja ja anonüümselt kellelegi koht kätte näidata on sisse kasvatatud nõukaaegse moraalituse ja minnalaskmise tulem. Või on “printsipiaalsete” inimeste ja moraalimajakate vajadus kehtestada ühtne moraalikoodeks.