Kui hea kolleeg Eesti Raadios tegi ettepaneku intervjueerida 100aastasi eestlasi, siis ohkasin ja mõtlesin oma peaaegu ebaõnnestunud intervjuule vabadussõja veteraniga 1990ndatel. Olin terve loo juba valmis kirjutanud, aga kuna me teineteist hästi ei kuulnud, kirjutasin mina arstist ja imestasin, et miks ta üksnes tagumiste jalgade ravimisest räägib. Hea, et tema tütretütrele üle helistasin ja teada sain, et lugupeetud veteran osales vabadussõjas veterinaarina ja ravis hobuseid.

Vabadussõjast ja Eesti ajaloost rääkimise teebki kõige raskemaks see, et neid, kes teaks ja mäletaks, pole enam kuigi palju. Isegi mitte nii palju, et igasse kooli keegi rääkima jõuaks. Ja emotsionaalne side noorema põlvkonnaga jääb olematuks.

Olles neid intervjuusid kümneid kordi kuulanud, ei saanud lahti tundest, et nad on ühe mosaiigi killud ning nendest kildudest saab kokku üks tervik. Kusjuures tundub, et kaasajal pole terased 100aastased enam sugugi haruldased.