Otsustasin tänavugi tõnisepäeval teha korraliku ahjuprae. Nagu ikka, käisin nüüdki oma meelisroa jaoks liha ostmas Tartu turuhoones. Indrek Hirve värssidega Mati Karmini seaskulptuur hoone ees lihtsalt mõjub sellise kaubandusliku magnetina, et teatud asju ei peagi mõeldavaks hankida kusagilt mujalt. Näiteks sealiha.

Vaimselt veelgi olulisem on monumentide maagiline jõud, et nad võivad moodsa sõnaga öeldes mõjuda tõmbekeskusena. Olen selle peale varemgi mõelnud, näiteks Roomas Piazza del Popolol asuva obeliski juures hulka Aafrikast pärit rahvast märgates.

Väljaku keskel kõrguv obelisk on rajatud tõenäoliselt Ramses II auks muistses Egiptuses Heliopolises, aga selle laskis Rooma, impeeriumi keskmesse tuua keiser Augustus 10. aastal e.m.a. Kas ka sellel monumendil ja tuhandetel teistel kolooniatest emamaadele veetud rikkustel ja fetišitel on sellist maagilist jõudu, mis meelitab ligi rahvast, kelle esiisad kunagi aastatuhandete eest nende ehitamise ja kogumise pärast higi ja verd on valanud?