Suur kauplusekett paneb kinni, sest äri ei lähe ja tulu ei tule. Vähemalt mitte nii palju, kui ärimudelisse sisse kirjutatud. Inimesed, kes sellest poest ostma harjunud, on sulgemise uudist kuuldes esialgu kurvad, kuid suunduvad omaette porisedes vaguralt järgmisse lähimasse (maa)-poodi. Ikka parem, kui pelgalt leivapätsi või piimaliitri pärast linna sõita. Kohaliku elu edendamisest huvitatud väikefirma aga avab, sest “oma kodukülas tulebki häid asju teha”, põhjendab poeomanik. Külarahvas mitte ainult ei kiida, vaid aitab vabast tahtest ning tasu saamata nõu ja jõuga, et pood uksed valla teeks. Üle leti omanikku vahetav raha on loomulikult oluline, kuid pole poe püsimajäämisel ainumäärav. Kogukondlik vaim, koostegutsemise tahe, ajaloo hoidmine ja tulevikuvisioon on need, millele tuginedes väikesed külapoed tekivad ja külastajatevaesel talvelgi uksi lahti hoiavad.