Nagu igal sügisel, nii ka sel aastal ei rohtu rajad lõhe ja meriforelli kudejõgede ääres. Päeval võib märgata üksikuid uitajaid jõe ääres liikumas, pilk pingsalt jõele suunatud, päikeseprillid ees, sest päike on erakordselt ere.

Õhtupimeduses võib märgata üksikuid tulukesi vilkumas ning vahel kuulda ka vaikset surinat, mis mõnikord kaasneb elektrilise aparaadi sisselülitamisel. Need sügisöös vilkuvad “jaaniussid” märgivad jõgedele saabunud kahejalgseid kalaröövleid, kelle luure on päeval välja peilinud kalade koondumise kohad. Üks parimaid loomuse nõudmise kohti on kudemisrändel olevate rändetõkete (paisude) alused, kust siirdekala enam edasi ei pääse.
Nüüd kus vooluvete veekvaliteet on paranenud ning siirdekalad uuesti jõudnud oma endistesse sünnijõgedesse, on kalade arvukuse tõusu peamiseks takistuseks saanud paisud ja röövpüük.

Kunagine kaootiline ja vähe organiseeritud röövpüük on praeguseks omandanud lausa tööstusharu tunnused, kus olemas turustusvõrk koos külmutuse ja töötlemise võimekusega. Selle relvastatud, pististe andmise süsteemi ja juriidilise nõustamise teenusega varustatud maffialaadse organiseerunud võrgustiku ohjeldamiseks ei piisa aga nendest vähestest järelevalveametnikest, kes maakondadesse alles jäetud.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel