Kõige otsesemaks eeskujuks sai mees saksa ajakirjandusest, härra Borman. Mõtlesime, et meie doktor võiks olla midagi eestikeelse ja võõrkeelse nime vahepealset. Sorisin läbi võimalikult palju telefoniraamatuid (nimeregistreid ju siis veel ei olnud), et ega äkki sellist nime juba olemas ole. Ei olnud. Nüüd olen leidnud, et on küll. Ma lausa patenteerisin selle nime, et jäljendajaid vältida. Leppisime tookord kokku, et me tegijat ei avalikusta. Olin kättpidi sees teisteski instantsides, siis sündisid juba ka perekonnanõuandlad ja kosjakontor, mida tookord küll hirmus pahaks pandi. Mitu korda taheti dr Noormann ka ära keelata, ei tohtinud ju olla isiklikku valu. Maailmavalu võis olla, isiklikku mitte.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel