Võtan taskust nutitelefoni, avan Haudi nimega äpi, trükin sisse oma 1894. aastal Lätis sündinud vanaisa nime, hing enesel täis skepsist.

“No eks võib ju tarku masinaid ning süsteeme välja mõelda, aga kõike nad nagunii teada ei saa,” olen ette umbusklik.

Ent pruugib vaid nimega lõpule jõuda, kui masin pihus annab täpselt teada selle Valga linna surnuaia, kus vanaisa vanema kõrval puhkab.