Aasta tagasi, veebruari lõpupäevadel, lahkus meie hulgast mees, kes oli juhatanud sadat sümfooniaorkestrit kokku neljakümnel maal. Nüüd puhkab ta Rahumäe kalmistul oma ema läheduses, ja muusika, mis tema ümber kõlab, kostab surnuaia puudeladvust. Eri Klas. Suuri mehi on mõtet mäletada ja meeles hoida nii ühe kui ka saja aasta pärast, paraku jääb temagi eakaaslasi, neid, kes teda lähemalt tundsid, üha vähemaks. Mõnega õnnestus Maalehe toimetusel siiski kokku saada ja Eesti muusikasaadikust, nagu Eri Klasi nimetati, ka juttu ajada. Jutud said seda enam ootamatud, et kaasvestlejad tõid esile üsna tundmatuid ja näiliselt vähetähtsaid fakte muidu ju vaid dirigendina tuntud suurmehe elust. Üks neist, kelle jutule pääsesime, oli Rahumäe kauaaegne elanik proua Tiiu Viirsalu. Üsna tõrksalt ja vaat et vastu tahtmist ta oma kokkusaamistest suure muusikuga küll pajatas, aga nagu öeldud – jutule me saime.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta päevapiletosta artikkel
3 € Osta päevapilet