"Kus ikka viga näed laita, seal tule kohale. Ja muudkui aita. Maaelu tuleb ju edendada ja linnaelu murekohtadele näpuga näidata. Kord kuus käin läbi mõned ministeeriumid ja räägin seal paljudel teemadel kaasa. Rahvas vajab mind… Eks teisi ka, Kärna Ärnit ja Elisabeth Jõhvit ja Ivan Oravat, aga paraku mõnda pole enam tükk aega nähtud. Ja ma ütlen – on veel tühimikke, mis on täitmata, on täitmata… Ministeeriumides ju teatakse küll, kuidas asjad käivad, aga tead, mida mina tean? Nemad teavad, kuidas asjad käivad; mina tean, kuidas asjad peavad käima. Nii on lood. Ma käin ju silmad lahti ja näen kõike. Ega see kerge ole. Kahtlustasin vahepeal isegi minu suhtes toimuvat tsensuuri, aeg-ajalt tahtsin raadiotesse sisse helistada, ei lubatud mõtteid lõpuni avaldada. Rääkida pisut lasti, aga teemasid laiendada ei tahetud. Nüüd, kus ma lõpuks meediasse pääsesin, tsensuuri enam ei kahtlusta."
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel