Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis, enne surma kui saab õnnistust ta veider eluviis. Kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli – jaa! Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg, mu järeltulija. Aeg on armutult hõrendanud näitleja kaasaegsete ridu. Nii tuligi meenutusi otsida pigem järgmise põlvkonna esindajate mäletamistest. Kes siis oli see näitlejahariduseta, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud ENSV teeneline kunstnik Karl Kustav Kalkun ehk Kalkuni-Karla, nagu teda lähedased kolleegid hüüdsid? Nende meenutused ei mõjugi 27 aastat tagasi ootamatult lahkunud teatrimehe eluteel järelehüüetena, pigem eluliste mälukildudena värvika ja vitaalse karakternäitleja lavategevusest.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel