Seelikukütid on eluterve ja lõbusa stabiilsuse sümbol. Sellise stabiilsuse, kus vuntside ette­kleepimine pole esinejatele rohkem kohustuseks muutunud kui esimesel kontserdil aastal 1987.

Kolmkümmend aastat on muusikat tehtud sama jauramiga, samade inimestega ning ilma mingisuguste loominguliste pausideta. Jauram kusjuures on nende ainus meistripill, Põlva mehe Oskar Kähri kätetöö. Vahel läheb jaurami traat laval katki, aga saab juba sama loo lõpuks kingapaelaga korda tehtud.

Seelikuküttide esinemises on toorest energiat. Kui jauram oma esimesed löögid vastu kohvrit lööb, läheb lugu hetkega käima. “Temperamentsed laulud on nõukaaja tõeline väärtus,” ütleb Tartu kontserdil jauramilööja ja madalaima lauluhäälega Svetlana Roht. Ta lööb vana kandlekohvri peal tantsu ning taob jauramit vastu sama kasti, et see paremini kõmiseks.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel