“Aitäh tordi ja lillede eest, aga juttu puhuda ma küll eriti ei taha. Mul ei ole teile midagi rääkida ega puhuda ka,” ütleb sünnipäevalaps esimese hooga. “Pean vanaduspäevi, tegutsen niisama kodus, mis mul ikka rääkida on.” Selgub, et ta on kunagisest tähelepanust siiani väsinud. Nüüd tahab rahulikult elada oma elu. “Et mis ma praegusest maaelust arvan? Ma ei arva midagi. Minul ei ole selle maaeluga enam mingit pistmist tegelikult. Loomi mul ei ole, on koer ja paar kassi ainult,” tunnistab Leida Peips. Piimatootmine käib nüüd hoopis teisiti, kui vanasti. Masinad teevad töö ära, ei olegi enam inimesi. Aga oma kunagine töö talle meeldis. Ütleb, et uues laudas on nüüd suured lehmad, mustavalgekirjud, tema aegu olid väiksemad, eesti punast tõugu. Vanasti oli hea, kui lehma kohta 4000 kilo täis tuli, nüüdisajaga ei saa võrreldagi.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel