Kord ütles mu kolleeg, et ta tahaks elada ilma ühegi asjata! Mis jutt see on, mõtlesin mina. Oli Vene aeg, poes ei olnud midagi saada – ja siis ütleb keegi, et talle meeldiks elada tühjas toas. Aga see naine oli minust 10 aastat vanem ja võib-olla on tal tõesti kõik eluks vajalik juba olemas, arutlesin. Kaheksa aastat tagasi sain aru, et mulle ei mahu kappidesse, koridori ega pööningule enam mitte ükski asi! Tuli sellest, mida mul tõesti vaja ei olnud, lahti saada. Nii sündis Tartu kirbuturg.