Olen üle 50 aasta sellega tegelnud. Tulin just Pariisist ja muu hulgas külastasin üht muuseumi. Tundub, et seal ongi Euroopa suurim muusikariistade kogum. Mind muidugi tõmbas lõõtsaga instrumentide poole, tõin pilte ka kaasa. Mis sa arvad, mis see on? (Toob pildi lagedale.)

See ju kohvitassitaoline anum, millesse rida pulkasid topitud?

See on sheng – neli ja pool tuhat aastat vana, Hiinast pärit pill. Arvatav akordioni esiisa. Lõõtsa küll pole, sinna anumasse puhuti ja pilliroost torudesse pandud metallist keeled hakkasid vibreerima. Printsiip ju väga sarnane. Suuorel.
Paljud arvavad, et nuppudega pill on bajaan, mida venelased mängivad, ja klahvidega on akordion, mida näiteks eestlased mängivad.

Üsna primitiivne, pealegi vale arvamine. Soomes mängitakse enamasti nuppakordioni. Ja pole see mingi bajaan. Jälle on süüdi paar Itaalia lõõtsameest, kes oma nuppudega eelmise sajandi algul Soome sattusid ja need soomlastele omaseks tegid. Oleks nad Soome asemel Eestisse sattunud – mine tea, oleksime kõik siin nuputanud.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel