“Võtke nüüd sestki ainust!” ütleb Oskar Luts alatihti oma tegelaste suu läbi külalistele, ise häbelikult rikkaliku laua suunas viibates. Külalised kohmavad, et ohoh-jajah, võtavad platsi, söövad ja (peaaegu alati) joovad. Mõned pühivad rasvaseid käsi kasukasse, teised vajavad lambiõli leevenduseks punsliõli. “Kui te hakkate Lutsu järgi süüa tegema, siis mina võin osaleda Liblena,” pakub varmalt kolleeg Jüri Aarma. Ta unustab oma lubaduse kiirelt, kuid sest pole häda, Lible ninaesisega on asi ju nagunii selge. Aga mida, oh mida need kirjanikuhärra kujutatud inimesed täpsemalt söövad kevadel, suvel, sügisel, argipäeval ja üleüldse?
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel