See intervjuu sai alguse 47 aastat tagasi, kui kunstnik Ervin Õunapuuga tutvusime. Mu üks ilusamaid koolimälestusi koos Erviniga on üks talvine päev, arvan, et olime kaheksandas klassis. Lund oli nii palju, et otsustasime pärast tunde jõkkehüppeid sooritada. Vigala jõgi oli lund täis tuisanud ja sinna sai sukelduda. Mingi üliõnnelik olemine on sellest ajast lausa füüsiliselt meeles. Kui nüüd vanade meestena vestlust alustame, ütleb Ervin, et pole kümne aasta jooksul muutunud. Vastan, et ei usu seda.