27.–28. jaanuar 2018, Põltsamaa Felixhall
Võistlevad noormehed, kes sündinud 2001.–2003. aastal, ja neiud, kes sündinud 2001.–2006. aastal.

27. ja 28. jaanuaril on taas kord rõõmuhõisete ja kurbusepisarate päevad. Täpsemalt: peetakse Maalehe ja Maaspordikeskuse IX maadlusturniir, seekord siis Põltsamaal.

Nad on ju nutilapsed

Küsite, et miks teie peaksite seda vaatama tulema? Ei midagi keerulist. “Noorte puhul on kõige võluvam nende siiras võidutahe,” vastab treener Mati Sadam. “Kaotuse korral ei hoia aga väiksemad poisid ja tüdrukud ka pisaraid tagasi.”

Teine magnet on ilusad võtted. Poisid ja tüdrukud, kes Põltsamaa Felixhallis matile lähevad, suudavad neid näidata. Enne seda tuleb aga treenida, treenida ja veel kord…

Maadlejad Türil Kalevi tänaval asuvas saalis on ikka üllatavalt väikesed. No nii väikesed, et võiksid autode ja nukkudega mängida. Küllap vahel mängivadki, aga praegu ei anna treener neile ühtegi vaba hetke. “Hopp!” hüüab ta hoogsalt. “Nüüd teine külg ees! Nägu minu poole!”

Kui näod pisikese pingutuse järel enamasti ühes suunas vaatavad, on treeneril juba hoopis teine mõte. “Liigume edasi varvastel, nii vaikselt, et keegi ei kuule!” hüüab ta.

Tähtis on mäng, tegutsemine. See ju uus põlvkond: need on lapsed, keda töö tugevaks ei kasvata. Nad pole isegi mitte need, kes hilise õhtuni õues palli mängivad, mudakriimulised näod peas. Nad on nutipõlvkond, keda vanemad autoga trenni toovad ja samamoodi ka koju viivad. Isegi Türil.

Tegelikult polnud Mati Sadamal kavaski nii väikesi maadlustrenni võtta. Aga ühel hetkel, kümmekond aastat tagasi, lapsevanemad lihtsalt tulid ja ütlesid, et võtke ja hakake neid treenima! Veelgi enam, nad tulid ka ise ja hakkasid appi.

Maadlejad Türil Kalevi tänaval asuvas saalis on ikka üllatavalt väikesed. No nii väikesed, et võiksid autode ja nukkudega mängida.

Esimesel aastal oli tõesti raske harjuda, et vanemad iga ta tegu näevad ja iga sõna kuulevad, aga siis sai ebamugavus otsa. Pealegi – ega nii väikestega üksinda ju kerge ole, ongi hea, kui vanemad käepärast.

Kui tarvis, on ka emad matile tulnud. Just selles viimases trennis kargas ka üks vanaema kõhklematult platsi, kui lapselapsel oli vaja võtet harjutada…

Katkematu askeldamise lõikab teravalt katki treeneri vile, oodatud ja samas parajalt ootamatu märguanne. “Kas teeme hüppeid ka?” kostab küsimus, kui sumin veidikeseks vaibub. Muidugi! Vile ja hüpe, vile ja hüpe. Siis põlvetõstejooks, käpulikõnd, vahepeal paar kiiret kiidusõna, siis uus harjutus.

Lastel ei saa eriti puhata lasta. Esiteks kestab trenn lühikest aega, teiseks on nende tähelepanu kerge hajuma. Seepärast ongi hea, kui nad pidevalt ringiratast jooksevad ja sealt tirelit või tiritamme tegema suunduvad.

“Kõige tähtsam on aga see, et tekiks harjumus harjutada, et nad jääksid spordi juurde,” ütleb Sadam, kes peab treeneriametit juba 1975. aastast.

Tõsiasi, et ka tüdrukud maadlussaalis end nüüd kui oma kodus tunnevad, näis kogenud treenerile kunagi ilmvõimatuna. “Mina ei hakka kunagi tüdrukuid treenima,” lausus ta paatoslikul häälel õige mitu aastat enne seda, kui esimesed huvilised tema trenni tulid.

Kummaline on tõdeda, aga kui esimene emotsioon osava võttega selili panna, polegi need maadluspoisid ja -tüdrukud nii erinevad midagi.

Tegelik veelahe jookseb hoopis nende vahelt, kes usinalt asja kallal ja kes ujedad, pelglikud, kodus liialt hoitud. Ning muidugi veel need parajad pujäänid, kes treenerile siiski väga sümpatiseerivad.

Aga muidugi on Sadamal ka selliseid õpilasi, kelle jaks treeneristki üle käib. Näiteks olümpiamees Arvi Aavik Suure-Jaani ajast.

“Tubli poiss oled, ilusti saad hakkama!” hüüab treener. Muidugi ei tule pisikestel kõik veel niiviisi välja, nagu juhendaja loodab, kahtlemata kepseldakse paljuski niisama lusti. Treenergi pole neid veel vaadanud pilguga, et kellest siis vägev vägilane peaks sündima,

Küllap neid siiski tuleb, ka Mati Sadama käe alt tulnud. Eesti meistreid küllaga, nooremate seas on medaleid koju toodud kottide viisi. Kellel parasjagu eeldusi ja tugevalt tahtmist, küll see ka saavutab – just niisugune lootus hoiab treenerit oma töö juures.

Enne tuleb aga üle saada tänapäeva laste seas väga levinud kartusest kaotada. Treener ise ka ei karda, praegustest õpilastest käib tema jaks nagu niuhti üle. Just niuhti, et õpilastel tekiks maadluse kiirusest õige arusaam.

Aga muidugi on Sadamal ka selliseid õpilasi, kelle jaks treeneristki üle käib. Näiteks olümpiamees Arvi Aavik Suure-Jaani ajast. “Jumal hoidku tema eest!” lipsab Mati Sadamal hooga üle huulte.

Kui tuleb vääriline vahetus

Ehkki pikk ja värvikas teekond selja taga, Sadam treeneridressi seljast visata ei plaani. Aastat kaks-kolm veel kindlasti mitte. Muidugi, kui tuleks noor ja tubli mees…

Ent lihtsalt see ei sünni, kui ta juba ette teab: nädalavahetused on rohkem teiste jaoks, treeneril on laupäeval üks ja pühapäeval juba teine võistlus. Või kuidas tuleb üks mees rabama selle palga eest?

Aga peab ju tulema, sest lapsed vajavad, et keegi nendega tegeleks, neid kiidaks, innustaks.