Kuidas sa sattusid loomi abistama?

Pesaleidja kassituppa sattusin 20-aastasena 2012. aasta novembrikuus, kui nägin sotsiaalmeedias kuulutust, et äsja avatud kassituppa otsitakse vabatahtlikke. Olen alati olnud suur loomaarmastaja ja see kuulutus jäi silma, kuna otsisin endale mingit uut väljundit. Sisse astudes tabas mind kohe kurbus ja mõte, et mina ei suuda seda teha. Vabatahtlik, kes mind tol päeval vastu võttis, ütles mulle, et kui iga inimene mõtleks nii ja peidaks pea liiva alla, siis jääksidki loomad abita. Peaksin mõtlema hoopis sellele, kui palju rõõmu ma loomadele nendega tegeledes teen. See pani mind mõtlema ja nüüdseks olen kodutute loomadega tegelenud juba 5 aastat.

Millised on selle töö juures olnud siiani kõige raskemad katsumused?

Kõige raskem oli end alguses häälestada mõttele, et tegelikult nii loomad kui ka mina saan sellest positiivse emotsiooni, mis hoiab eemale ka kurvad mõtted. Tegevusest on raske olnud loomade ravimine, sest loom on niigi õnnetu. Haigele ja kurvale loomale veel rohtu andes, haava ravides või teda süstides, võid talle sageli ebamugavust tekitada või valu põhjustada. See võib tunduda loomale aga kiusamisena. Kui loom on sõbralik, on hea, aga kui ta on nagu tige tikker, pead hiljem ravima lisaks temale ka enda sõjahaavu.

Too välja üks-kaks lugu seoses looma(de)ga, mis on sulle aja jooksul kõige rohkem hinge läinud?

Praegu valutab süda pisikese Franklini pärast, kes minu juurde kahenädalasena sattus. Ta leiti maanteeäärsest kraavist. Lutitasin teda mitu korda päevas ja kasvatasin ta üles ning Franklin sai mulle nii armsaks. Kahjuks sain kuu aega pärast koju loovutamist teate, et ta tervis halvenes ja nüüd on ta teisel pool pilvepiiri. Siiani tuleb pisar silma temale mõeldes, sest kui oled ikka nii pisikest peale teda poputanud ja elule aidanud, siis on see väga valus kaotus. Ilmselt oligi see tema saatus ja oli vaja ühte ilusa hingega inglit sinnapoole. Tegin vähemalt kõik, mis ma suutsin.

Kassitoa kiisudest on ilmselt kõige rohkem südamesse jäänud Saskia, kes sattus kassituppa meeletult kurja ja metsikuna, kuid hoiukodus muutus täielikuks painurujaks. Samuti meenub väljatorgatud silmadega tiine kassiema, kes ei näinudki oma beebisid ja kelle viimaseks mälupildiks on inimese nägu, kes talle seda tegi.

Mõtlen tihti, et olin eelmises elus vist väga halb inimene, et selles elus pean heategevusega seda karmat heastama.

Mida loomade aitamine ja nende eest hoolitsemine sinu jaoks tähendab?

Loomade aitamine on minu jaoks täielik teraapia, mida tehes kaovad nii mõtted kui ka ajataju. Mõte, et maailmas on kas või üks päästetud hing rohkem, annab tohutult motivatsiooni edasi tegutseda. Mõtlen tihti, et olin eelmises elus vist väga halb inimene ja selles elus pean seda karmat heastama, et ma sellisesse heategevusse sattunud olen. Samas olen loomi aidates õnnelik ja muu ei loegi.

My mission is to save lives and my dream is that one day I won't have to... – ja nii ongi.

Millised on suurimad probleemkohad ja mida võiksid asutused loomade heaolu tagamiseks teisiti teha?

Iga omavalitsus võiks järgida seadusi ja aitada kodutut või vigastatud looma. See on praegu üks suurimaid kitsaskohti, et omavalitsused pigistavad silma kinni, kuna nad ei taha selle teenuse eest maksta. Tegelikkuses on neil kohustus sõlmida leping kas ametliku varjupaiga või MTÜga ja lasta need loomad kinni püüda. Kahjuks mõtlevad paljud vaid rahale ja siin jäävad kannatajaks paraku loomad. Kui kodutute loomade probleemiga tegeleda koheselt, st kui omavalitsused oma piirkonna kodutute loomade probleemiga stabiilselt ja regulaarselt tegeleksid, ei tekiks kiiresti kasvavaid kolooniaid, kust kõigile kodusid ei jätku. Ühest emasest ja isasest loomast võib paari aastaga kasvada paarisajapealine koloonia. Samuti vähendaks tänavale sattunud endise kodukassi kohene abistamine tema haigestumise riski ja seetõttu poleks varjupaikadel nii palju tööd haigete loomade ravimisega.

Mida võiksid sinu arvates inimesed ja ühiskond üldiselt teisiti teha tagamaks loomade parema elu?

See parema elu protsess ilmselt on pikaajalisem, kui vaadata just kodutute loomade teemat. Kindlasti võiksid omanikud oma loomad kastreerida/steriliseerida. Piltlikult võib öelda, et iga hoolimatu loomapaljundaja kassipoeg/koerapoeg võtab ära võimaluse eluks ühelt kodutult loomalt. Kahjuks on nii, et loomi sünnib rohkem, kui on kodusid, kes endale looma sooviks ja selliste paljunduste tõttu pannakse varjupaikades magama väga palju loomi. Kui mõtlematuid pesakondi ei oleks, võtaksid inimesed looma ehk pigem varjupaigast, mitte naabrimemmelt, kelle lemmikul kogemata pesakond sündis. Pesaleidja loodigi selleks, et vähendada varjupaikades eutaneerimist ja anda eutanaasianimekirjas olevatele loomadele eluks uus võimalus.

Samuti võiksid inimesed hoolikalt mõelda, enne kui nad perre lemmiklooma otsustavad võtta. Kogu elu ja tulevik tuleks paremini läbi mõelda – kas ka pärast nunnu kassipoja suureks kasvamist teda soovitakse ja ollakse valmis loomaga seotud igakülgseteks kulutusteks.Üldjoontes on aga maailm liikumas loomasõbralikuma tuleviku poole. Loomade elutingimuste parandamiseks on tehtud olulisi muudatusi ja astutud suuri samme. Nüüd võideldakse ka loomaõiguste eest ja loodame, et näiteks saja aasta pärast on loomadel juba palju parem elu. Siiski saab see juhtuda vaid siis, kui on olemas inimesi, kes sellega pühendunult tegelevad. Loodame, et on!