Üks naisterahvas läks talvisel ajal jalgsi kirikusse ja palus, et tuul ometi pöörduks. Tagasiteel ta avastas, et palvet oli kuulda võetud. See vana lugu on mulle meenunud õige sageli. Näiteks ühe suusamatka aegu, see oli vist 1965. aasta Tartu–Elva retk, kui püsis parajalt külm ilm, jubedaks tegi sõidu aga vinge vastutuul. Ülikooli suusaspordi ajalukku võiks too matk minna kui krabisev, sest kogu raja äärseist taludest olid mitme kuu lehed kadunud suusatajate pükstesse, leevendamaks tuule mõju. Igaüks teab, et mida tugevam on tuul, seda kiiremini kaotab keha soojust ja seda külmem näib õhk.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta päevapiletosta artikkel
3 € Osta päevapilet