“Meri näitas, et võib olla surmatoov vaenlane, ja et need, kes lõbujanust merele lähevad, peavad teadma, et võivad silmitsi sattuda suurima ohuga” – nõnda lõpeb Iiri merel korraldatava Fastneti purjeregati aruanne 1979. aastal. Jõuluajal möödus 28 aastat veel ühest traagiliselt lõppenud kuulsast purjetamisvõistlusest, Sydney–Hobarti purjeregatist. Teisel jõulupühal startis merele 115 jahti. Maadelnud neli-viis päeva “mägisel merel” orkaani tugevuseks paisunud tuultega, jõudis neist Tasmaaniale vaid 44. Katkestas 66 meeskonda, hukkus kuus võistlejat. Tänase loo kirjutamise mõte tekkis, kui lugesin Tartu Kalevi jahtklubi 60. sünnipäevaks 2013. aastal ilmunud raamatut. Mis siis ikkagi kisub vete peale? Alo Raudik: “Purjekal olles tekib ajale teine mõõde. See oleneb loomulikult mõningal määral ka ilmast /…/ Unistamiseks on aga purjedealune kindlasti üks parimaid paiku.”
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel