Eestlased on imelised ilmaennustajad, selles pole kahtlust. Esivanemate tarkusest, kohvipaksult, pihlapunalt, seapõrnalt ja vahel ka iseenda põielt. Viimane käib nii, et kui keskeas tihedamini tuleb öösiti vett viskamas käia, on oodata talve, kus sademeid vähe ning sulaks kisub tihti.

Siinkohal tunnistan ausalt, et ma pole seni olnud suurem asi ennustaja, ikka rohkem kirjeldaja. Aga kirjeldustega on see lugu, et viimaste aastate keskmisest talvest ei saa enam klassikirjanditki kokku, novellist või romaanist rääkimata.

Kuna ilm on niisugune, et välja nagunii üldse minna ei taha, võiksime koos – teie seal-, mina siinpool ajalehte – istuda laua taha ja panna paberile unelmate talv. Kas proovime koos?