Tavaliselt kõlbab novembri iseloomustamiseks kasutada samu sõnu nagu 1929. aasta Postimehes: “Taevas on ühtlases pilves, nagu halli pakkimise paberisse mähitud, maapind mustab üliniiskusest... Sõiduteel aga liimerdab pori, mida vuravad mootorsõidukid nii ohtralt igas suunas pritsivad ning iga kodaniku kehakatte omapäraseks kirjuks täpivad... Meeleolugi on langenud. Ka linnas vaadatakse igatsedes tuhkhalli taeva poole, kas ei hakka kord külmataat lund puistama. /…/ Maal oodatakse enne lund, siis alles jõulusid.”