Küllap teab igaüks, et kui täht langeb, tuleb midagi soovida. Väga paljud teavad ka, et hea soovimise aeg on hilissuvel, 11.–12. augusti paiku. Küllap teavad paljud sedagi, et tegelikult ei lange üldse mitte tähed. See, mida meie näeme lühema või pikema tulejutina taevas, toimub hoopis maakera atmosfääri ülemistes kihtides, kui seal põleb ära liivatera suurune või veidi suurem kosmiline külaline.

Teaduslikult nimetatakse meteoroidideks liivaterasid ja kivikamakaid, mille suurus jääb vahemikku 0,1 millimeetrist kuni 10 meetrini. Selliseid lendleb meie Päikesesüsteemis tohutu hulk. Kui meil oleks pidevalt selge taevas ja püsivust sinna vaadata, võiks “langevaid tähti” näha igal ööl. Vahel on neid siiski eriti palju, sellist nähtust nimetatakse meteoorivooluks.

Meteoor, mis kreeka keeles tähendabki “kõrgel õhus”, on niisiis Maa atmosfääris 75–120 kilomeetri kõrgusel hõõguma hakkav meteoroid, mis tavaliselt mõne sekundi jooksul ära põleb. Igal aastal leiab sel viisil otsa umbes 40 000 tonni kosmilist tolmu.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel