Seakatk on mitmes Euroopa riigis palju pahandust teinud. Milline on teie arvates olukord Eestis?

Olukord on kontrolli all. Mis puutub farmidesse, siis olen ma väga rahul. Uusi juhtumeid pole avastatud ja rakendatud meetmed on olnud tõhusad.

Metsas on asi keerulisem. Viiruse leviala laieneb ning taudist ohustatud piirkondi tuleb juurde mitmel pool.

Mida me teha saame, et viiruse levikut ohjeldada?

Sigade Aafrika katk pole levinud mitte ainult Balti riikides. Euroopa Liidus on olnud puhang Hispaanias ja praegu teeb viirus laastamistööd Itaalias Sardiinias. Kuid olukorrad Lõuna- ja Põhja-Euroopas on erinevad ning seda tuleb arvestada ka tegevusi planeerides.

Peame aru saama, kuidas kohalik metssigade populatsioon käitub ja sellest tulenevalt otsustama, mismoodi nende arvukust reguleerida ja kuidas viiruse levikut peatada.

Vaja on keskkonnaspetsialistide, metsainimeste, jahimeeste ja teadlaste koostööd. Vähendada metssigade söötmist, juurutada uusi küttimisviise ja küttida emaseid – kõik need on tundlikud teemad.

Kas metssigade massiline küttimine on õigustatud?

Ei, see pole parim viis probleemi lahendamiseks. N-ö pimedalt ei või küttida. Samuti ei tohi korraldada genotsiidi, probleemile tuleb läheneda laiemalt.

Küttimine peab olema selgelt eesmärgistatud ning selle aluseks tuleb võtta epidemioloogiline hinnang ja kohalik geograafia.

Viirus on elav ja see muutub ajas, teda tuleb laboris uurida. Julgustame teadlasi moodustama konsortsiume ja taotlema raha teadusuuringuid toetavast programmist Horizon 2020.

Ka metssigade vaktsineerimine on oluline teema. Kuid tuleb tunnistada, et teadlasi on väga raske selleks motiveerida.

Miks see nii on?

Esiteks seetõttu, et kliinilisi uuringuid on metsloomade peal raske teha.

Teiseks põhjustab huvipuudust see, et viirus pole inimesele ohtlik. Majandusele ja ettevõtlusele küll, aga inimesele mitte. Kui panna siia kõrvale marutaudiviirus, mis on ka inimesele surmav, siis on motivaator ju hoopis teistsugune. Või keeritsusstõbi, mille inimene võib saada nakatunud metslooma liha süües.

Odavam on rakendada karme bioohutus-, sanitaar- ja keskkonnameetmeid, küttida.

Mida te arvate metssigade keemilisest steriliseerimisest, mida Itaalias Maremma rahvuspargis katsetatakse? Tiinestumisvastased pillid antakse emistele sisse metsa jäetud söödaga.

Ma ei saa sellele küsimusele vastata, ma pole spetsialist. Kuid keskkonna seisukohast peame olema väga ettevaatlikud, keegi ei tea tagajärgi. Teadlased peavad ütlema, mida teha. Seni kuni teaduslikke tõendeid pole, loodusega katsetada ei tohi.

Kuidas edeneb riikidevaheline koostöö seakatku tõrjumisel? Kas kõne all on olnud ka rahvusvaheline koostöö jahimeeste organisatsioonide vahel?

Vaja on kõigi riikide, kus viirus on levinud, koostööd: Venemaa, Valgevene, Leedu, Läti, Eesti, Ukraina, Georgia, Moldova, Rumeenia. Venemaaga on meil poliitilisel tasandil raske. Vene ministritega on keeruline kohtumisi korraldada. Tehnilisel, veterinaarteenistuse tasandil on aga koostöö hea.

Valgevenega on lihtsam ja aprillis-mais istume nendega ühise laua taha.

Küttimine on eri riikides korraldatud väga erinevalt. Koordineerime seda keskkonnaministrite tasemel, püüame leida ühist lähenemist.

Toetan kõiki rohelisi liikumisi, sest ma olen roheline. Me kõik oleme.

Hüppame nüüd metsast farmi. Kas antibiootikumiresistentsus, mille tekkes on küllaltki suur roll ka loomakasvatussektoril, on tervishoiu või põllumajanduse probleem?

Antibiootikumiresistentsus on väga oluline küsimus. (Antibiootikumiresistentsus on bakterite omadus mitte alluda antibiootikumide toimele. – Toim.) Kurb, et inimeste teadlikkus selles valdkonnas on väga madal. Euroopa Liidus sureb aastas peaaegu 26 000 inimest antibiootikumiresistentsuse tõttu, aga ajalehtedes me suuri pealkirju ei näe.

Kui asi niisuguse kiirusega edasi läheb, satub kogu kaasaegne kirurgia varsti löögi alla, sest probleem muutub väga ohtlikuks. Ja ma tean, millest räägin – olen hariduselt arst ning töötanud 24 aastat südamekirurgina.

Kas me teame täpselt, kui palju inimesi praegu Tallinnas antibiootikume kasutab? Ei. Ja sedagi ei tea, kui palju need inimesed antibiootikume oma kehast keskkonda eritavad. Kui aga võtta selline linn nagu London? Ikkagi keegi ei tea. Seegi, kui palju loomakasvatuses antibiootikume kasutatakse, pole täpselt teada.

Kui me probleemist ei räägi, muutub asi hulluks – lennukid, laevad, rongid, loomad ja inimesed reisivad. 24 tunniga võib bakter, ka ravimitele tundetu, ühest maailma otsast teise jõuda.

Antibiootikumide kasutamise kultuur peab muutuma. Neid peaks kasutama ainult laborianalüüside põhjal ning mitte mingil juhul profülaktikaks.

Põllumeeste olukord on niigi raske, Prantsusmaal ja Šveitsis sooritavad farmerid enesetappe. Kuidas te neile ütlete, et nad loomade ravimisel antibiootikume kasutada ei tohi?

Jah, see on raske. Aga veelgi raskem on sellelesamale farmerile öelda, et vabandust, aga teie tütar suri, sest antibiootikumid ei mõjunud tema organismi laastavale bakterile.

On meie asi neile öelda, et ettevõtlus ja isiklik elu on selle teema all ühendatud. Antibiootikume võib kasutada farmides ainult siis, kui veterinaarid ütlevad ja laborianalüüsidega kindlaks teevad, millised neist antud juhtumil mõjusad on. Osa antibiootikume võiks minu meelest kasutada ainult inimestel, mitte loomadel.

Norras ja Soomes on suudetud antibiootikumide kasutamist farmides vähendada, sest seal on teemat juba tükk aega arutatud ja tähelepanu all hoitud. Norra näiteks on sisse viinud kalade vaktsineerimise. Mitte keegi ei uskunud, et see võimalik on, aga nüüd nad kalakasvandustes enam antibiootikume ei kasuta.

Miks teised riigid selliseid võimalusi ei rakenda?

Madal teadlikkus on peamine probleem. See, et ei hoolita ning et puudub poliitiline tahe asju muuta.

Kui palju aastaid kulub parlamendi tasemel teadlikkuse tõstmiseks?

Hospitaalinfektsioonid haiglates oli väga suur probleem. Kulus paarkümmend aastat, et meditsiinipersonal asjast aru saama hakkaks.

Veebruari algul istusid esimest korda ühise laua taga Euroopa Liidu põllumajandus- ja tervishoiuministrid. G7 tasemel oleme teemat arutanud. Norra, Kanada, Hiina, Brasiilia ja Argentinaga on kõnelusi olnud.

GMOd – kas need on põllumajanduse või tervise küsimus?

Minu arvates ei ole GMOd Euroopas probleem. Eurooplaste söödud toidust on vaid 2% geneetiliselt muundatud. On olukordi, kus GMOd osutuvad väga vajalikuks. Biotehnoloogia abiga saab mööda hiilida allergeenidest, mis paljudel inimestel terviseprobleeme põhjustavad. See on nende jaoks ainuke võimalus.

Ja teiseks tuleb meil kõhud täis sööta kolmel miljardil nälgival inimesel. Nälg tuleb maailmas peatada.

Geneetiliselt muundatud taimede abil, mis vajavad kasvamiseks väga vähe vett, saaks taimekasvatuses kasutusele võtta kõrbe- ja preeriaalad.

Euroopa Liidus sureb aastas peaaegu 26 000 inimest antibiootikumiresistentsuse tõttu, aga ajalehtedes me suuri pealkirju ei näe.

Mida keskkonnakaitsjad sellisest jutust arvavad?

Tuhanded oliivipuud Itaalias on surnud. Kas see pole keskkonnakatastroof? Kui te sõidate Roomast Milanosse, näete tee ääres ainult viinamarjaistandusi. Kas see on mahepõllundus või bioloogilise mitmekesisuse säilitamine? Kas nad kasutavad pestitsiide? Muidugi kasutavad!

Minu jaoks on nii orgaaniline, ökoloogiline kui ka tavapõllumajandus ühtmoodi olulised. Aga miks mõned inimesed biotehnoloogia vastu võitlevad, sellest ma aru ei saa.

Tühjad alad aga tuleb täis istutada ja kasutusele võtta. Bioloogiline mitmekesisus peab säilima.

Ja need, kes räägivad, et geneetiliselt muundatud toit – näiteks rapsiõli – muudab inimeste genoomi, siis minule see jutt mõju ei avalda. Seda tuhande ja ühe öö muinasjuttu võivad nad rääkida neile, kes inimese füsioloogiast midagi ei tea. Mina olen arst.

GMO on ka võimalus loomadele valgurikast sööta kasvatada. Muidugi võiks sellegi ära keelata, aga liikmesriigid ei julge. Rahvale on raske selgitada, et geneetiliselt muundatud sööda kasutamise keelamisega satuvad põllumehed raskustesse ja liha hind tõuseb.

Kui tihe on teie kontakt keskkonnakaitsjatega. Kas te saate neilt palju kirju?

Muidugi, iga päev. Kampaania siin ja kampaania seal. On väga oluline need kirjad läbi lugeda ja teada, mida inimesed mõtlevad.

Inimesed võitlevad halva toidu vastu. Jah, ma olen nõus, et oma aia tomat maitseb paremini kui poest ostetu. Miks mitte seda süüa. Aga igal inimesel maailmas ei saa olla oma aeda. Ja sellepärast ongi vaja tööstuslikku toitu.

Teil on oma aed?

Ei, kahjuks mitte. Aga mul oli, Ignalinas. Ja see oli väga tore aeg. (Naeratab unistavalt.)

Toetan kõiki rohelisi liikumisi, sest ma olen roheline. Me kõik oleme. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks rohelise planeedi vastu. Aga me peame opereerima ainult teaduslikult tõestatud argumentidega. Mina olen õnnelik mees – usun teadusse.

Oleme rääkinud kolmest olulisest teemast. Iga juures olete maininud, et peame muutma loodust ja maailma. Kuhu me niiviisi jõuame?

Vaadake seda palmi. (Tõuseb ja osutab kontorinurgas seisvale potilillele.) Vaadake – see on selektsioon! Kas sada aastat tagasi oleks selline asi võimalik olnud?

10 000 aastat tagasi andis teravili vähe saaki, selektsioon muutis olukorda. Osa sorte on tänapäevaks kadunud, teised asemele tulnud. See on loomulik protsess. Meil on võimalus olla looduse laboratooriumi osa. Geeniteadus on ka looduse osa.

Eesli ja hobuse järglane on muul. Kuid loodus on siinkohal edasisele käe ette pannud – muul, kes on muidu väga tore loom, ei ole paljunemisvõimeline. Kui loodus ütleb stopp, siis inimene sellest piirist üle astuda ei saa. Keegi pole veel suutnud uut tüüpi, täiesti kunstlikku elu luua. Näidake mulle palun bakterit, mida saab sünteesida katseklaasis?

Kas te Piiblit mäletate? Kui palju puid oli Eedeni aias?

Ee..., äkki üks?

Ei, kaks. Hea ja kurja tundmise puu. Ja elupuu. Jumal lõi Aadama ja Eeva ning pani nad elama Eedeni aeda. Hoolimata keelust, sõid nood hea ja kurja tundmise puu vilju ning aeti seepeale aiast välja. Et inimesed ei saaks elupuu viljade kallale minna, kamandas Jumal aiaväravaid valvama keerubid.

Meil pole mingit võimalust luua elu nullist. See on selge. Jumal ja loodus on selle ära keelanud.

“Olen õnnelik mees, sest usun teadusse,” ütleb Euroopa Komisjoni tervishoiu ja toiduohutuse volinik Vytenis Andriukaitis. Foto: Sven Arbet

- Leedulane.

- Sündis Jakuutias küüditatute perekonnas 9. augustil 1951.

- Õppis arstiks ja töötas Leedus 24 aastat südamekirurgina.

- 1976. aastal ühines põrandaaluse sotsiaal-demokraatliku liikumisega.

- 1984. aastal lõpetas Vilniuse Ülikooli ajaloo-teaduskonna.

- 1992–2004 oli Leedu Seimi liige, aastatel 2001–2004 aseesimees.

- Alates 2014. aastast Euroopa volinik tervishoiu ja toiduohutuse alal.