Saesaare kärestikust saab tegelikult imetleda vaid jäänukit, kärestikule löödi nuga selga juba 1952. aastal. Raamatus “Ahja jõe ürgorg” meenutab ornitoloog Eerik Kumari: “Väikese Taevaskoja kaljust pool kilomeetrit ülesvoolu kohises Eesti suurim ja kauneim kärestik Saesaare. Vesi kohises suuri rändrahne ületades...” Vanad kuused ürgorus pidid aga langema, lõhkeaine rajas teed paisule ja 28. detsembril 1952 hakkas voolu andma Saesaare elektrijaam. Nüüdseks on jõutud seisukohale, et kõige mõistlikum oleks pais lammutada, jõeorg taastada. Folklorist Mall Hiiemäe sõnul näitab Ahja jõe mailt üles kirjutatud lugude rohkus, kui tihe on seal olnud rahva side oma elukohaga. “Taevaskojad on nagu kirikud, tekitavad ülevust.”