Tartus festivalil Draama jäin Genialistide klubis Sander Rebase pornomonoloogi kuulates mõtlema XXI sajandi teatrist. Milline see on?

Üks on üsna selge ju – teater, millist mängitakse XXI sajandil, ongi selle sajandi oma. Ma internetipornost kõnelevale etendusele, mida mulle esitas noor ilus näitleja, kelle varasem roll oli Peeter Paan, tulin “Somnambuuli” 3 tundi ja 45 minutit kestvalt suuretenduselt. Mu vana sõber XX sajandist vaatas “Ei tao” etenduse lõpuni ja ütles: “Ma ju näen Viljandis seda (internetiporno – M. M.) põlvkonda, kellel enam inimese peale ei tõuse – ka ja eriti just ülekantud tähenduses.” Teater on ühiskonnas sündiva peegel ja siin sajandi number mitte tühjagi ei loe.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel