“Eesti kotkad”, “Põdra kuningriik”, “Ööbiku saladus”, “Toonela lind” ... tulevad meelde uhkete nimede ja tegelastega Eesti loodusfilmid, kuhu andsid oma hääle. Jõudsid inimeste pähe koos nende uhkete elukatega. Sa ei teinud häält, hääl tegi Sinu ja see on osa loodustundest mitme põlvkonna peas. “Raadios öeldi, et Tõnu Mikiver on surnud,” ütleb bussijuht Mati pärast “teret”. Rapla viimase pisikese poe müüja küsib mulle leiba müües, ega ma ei tea, mis Sinuga juhtus... Olid üks neid väheseid, kelle hääl kaadri taga ei olnud anonüümne. Inimesed teadsid imemees MacGyverit ja teadsid, et Sina tegid ta eestikeelseks. Hästi tegid, kui teavad. Ma ei saa lahti mõttest, et “aina nad lähevad üksteise võidu”. See on fraas teise Tõnu laulust “Kiri kodukandist”. Jah, ka mulle tundub täna, et romantiline maailmalõpukohvik, kus kunagi kohtume kõik, on ülerahvastumise pärast suletud.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel