Nüüdset vana Baturinit, ma mõtlen ta tekste, ma tegelikult ei tea. Pole lugenud “Kentauri” või “Delfiinide teed”. Sest ma lõpetasin raamatute lugemise mõni aeg tagasi. Vanu ehk siis noore Baturini tekste, minu lapsepõlve aegseid, võtan aga ette ja kätte meelsasti. Sest need räägivad mulle minust endast. Ma võin mõttes pidada ka Baturiniga kahekõnet. Ma võin talt küsida, et kui ta paneks kaalukausile kogu oma kirjutamise ja teisele kaalukausile kütiaastad Siberis, siis kumb alla kaaluks? Ja ma arvan, et ma tean vastust. Vastus on vaikus.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel