Kogu Bob Dylani olemasolu on rünnak. Ta on mingis mõttes XX sajandi Puškin, ülipoeet, kes suudab kõnelda lüüriliselt kõigest, kellel on uhkust ja isepäisust piisavalt, et mitte painduda meelituste või alavääristamise eest. Ehk mitte nii poeetiliselt edev – ütleme, et pettumine inimestes on tas edevuse asendanud mürkmõrkja isepäisusega (nagu Puškiniski elu lõpupoole). Kui küsida tema mõju kaasaegsele eesti kirjandusele, siis on ta täiesti kohal. Toomas Raudamit ja Hannes Varblast on ta puudutanud, aga vastseim värk on vast Peeter Sauteri valus-räpane-ilus-kole armastuse ja pettumuse romaan “Sa pead kedagi teenima” – selle pääliskirja on ta laenand Dylani ühelt ägedamalt plaadilt “Slow Train Coming”.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel