Et eesti kirjanduse mõttes on praegu üks viljakamaid ja põnevamaid ajajärke, selles pole mul kahtlust. Muidugi pole kõik, mis ilmub, sugugi kuld. Ei (:)kivisildniku Jumalike Ilmutuste sarjas ega Värskes Rõhus või Vikerkaares või Loomingus või netiportaalides ilmu sugugi vaid geniaalsed teosed. Aga et sõelumisel jääb nii palju pinnale, millest elada-hingata, lendugi minna – et see pole vaid härjapõlvlaste kaduv kuld, on ikkagi imeline. Kui vaadata kogu me kirjandusloo pääle tagasi, siis ei ole säärast ajajärku olnud – ilmselgetel põhjustel! Meil on praegu rohkem eesti keeles kirjutavaid ja end kirjanikuks pidavaid inimesi kui kunagi varem ja meil on vabamad trükiolud kui kunagi varem.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel