Kuigi – kas nii enam vahet teha tohibki? Näiteks ajakiri Looming sai hiljuti protestikirja autorilt, kelle tekstis toimetamise faasis mingil seletamatul kombel “kirjanik” oli muutunud “naiskirjanikuks”. Ega see ju vale olnud, aga tundus käimasoleval sugudevahelise võitluse tandril küllap osatamisena. Millena see veidralt lisandunud täiendus küll kuidagi kavatsetud polnud.

Jääb ka ilmselt igaveseks vaidlusküsimuseks, kas ja kuivõrd kirjutaja sugu määrab teksti kvaliteedi ja eripära. Ühe huvitava katse seda uurida on teinud ajakirjas Keel ja Kirjandus (2018, nr 6) Sirje Kupp-Sazonov, käsitledes küll Aleksei Tolstoi “Kuldvõtmekese” nelja tõlget eesti keelde, millest kaks on teinud naised (Marta Sillaots ja Heljo Mänd) ning kaks mehed (Paavo Kivine ja Aulis Erikson). Aga temagi järeldused pole ühesed, eriti kui tõlked-tekstid on pärit eri ajastuist.

Eksib see lugeja, kes eelarvamuslikult läheneb kirjanike kirjutatud perekonnalugudele kui suhte­draamadele.

Sõnad voolavad, nagu elu ikka

Mälestustega on lugu lihtsam. Kui tuntud kirjaniku nimi on raamatukaanel, siis ei saa lugeja tema soost kuidagi mööda vaadata. Ikka kirjutab naine rohkem ja silmapaistvalt oma isast või emast, mehest ja lastest, vähemalt kui sarja “Kirjanikud omavahel” raamatuid lähemalt vaadata. Kuidagi ei saa neid suruda kitsasse “sooneutraalsuse diskurssi”, kui tänapäevaseid moesõnu kasutada. Kitsas säng neid ei ahista, nende sõnad voolavad laiade kallastega jões, kohati kärestikuliselt, kohati laugelt, nagu elu ikka.

Üks asi torkab sarjas muidugi kohe silma: selle kümnest autorist (lisaks eespool nimetatuile veel Jaak Urmet, Peeter Sauter, Jan Kaus ja peatselt ilmuv Jaan Kaplinski) ainult kolm on naised. Kas teistel kirjutavatel naistel midagi öelda ei olegi või on nad kirjastaja heidetud võrgust mingil põhjusel pääsenud? Või osutab selline osakaal tihti korrutatud asjaolule, et patriarhaalses ühiskonnas pole naistel mahti laste ja pere eest hoolitsemise kõrvalt “paksu proosat” kirjutada, emalõvidena salonge pidada – ja järelikult pole ka palju midagi sellist mäle(s)tada, mis võiks laiemat publikut köita?

Ilmselt ei peegelda sarja meeste-naiste suhtarv siiski kaasaegset eesti proosat, ei ole selles mõttes “representatiivne”, ütleks kirjandusteadlane, sest mitmete “telliste” ja sariromaanide autorid on just naised – mõned neist ehk ka tulevased memuaristid. Ja kes üldse võtaks vanduda, käsi raamatul, et noore ja vähese elukogemusega autori sulest jääva väärtusega teksti pudeneks?

Need naised just kirjutavadki palju oma meestest ja isast, ja siin-seal natuke või vihjamisi väheke ikka ka järeltulijaist. Vähemalt me saame lugejaina aru, et need on olemas. Kuigi see ei ole üldse oluline. Meid lugejaina huvitab minevik, kogetu, kirjanikest kolleegid, kohtumised ja sündmused.

Terve hulk kirjanikuportreid

Sirje Kiini “Pühendused. Mäles­tusi eesti kirjanikest” toob meieni terve rea kirjanikuportreid, alates Marie Underist, kellest Kiin on kirjutanud eesti kirjandusloos mahukaima monograafia, aga kellega ta pole kunagi kohtunud; Kersti Merilaasist, Astrid ja Ivar Ivaskist, Juhan Kristjan Talvest ja Juhan Peeglist Linda ja Juhan Viidingu ja Hasso Krullini, sekka seni ilmumata lisandusi ka “Neljakümne kirja” loole.

Mul oli huvitav ja uudne lugeda Kiini põgusast kohtumisest eesti grafomaania suurmehe Anton Suurkasega, tihedamatest kokkupuudetest Torontos elanud suurepärase poetessi Urve Karuksiga, ja ilmselt pole trükis põhjalikumalt valgustatud ka Arved Viirlaiu Riigivapi teenetemärgist loobumise põhjusi, mis siin Viirlaiu enda kirjakoopiaga kinnitatud on. Üht-teist raamatu sisust on varem ajakirjanduses või mõnes kogumikus ilmunud, aga sobitub tervikusse. Vähemalt ühel juhul ei saa ma mööda ka isiklikust nostalgiast.

Kas keegi mäletab 1988. aastal esile astunud kirjandusrühmitust Wellesto? Üliõpilasena Tartus Õpetaja tänavas kunagise Uluotsa maja õues elasin nende esinemisele kaasa ja tundsin kerget kadedustki – et oleksin väheke vanem, võiksin ka nende hulka kuuluda. Kuigi ma polnud selleks ajaks veel mingit trükiproovi teinud ja mõned Wellesto liikmed (Hasso Krull, Märt Väljataga) olid minust veidi nooremadki. Minust sai aasta hiljem hoopis Eesti Üliõpilaste Seltsi Veljesto asutajaliige.

Sirje Kiin Foto: Vallo Kruuser

Raamatu lõpupoole on üksikasjalikult selgeks räägitud ka üks peatükk ajakirja Looming loost, ühest kirjanduslikust “ahistamisjuhtumist”, mille tõttu tollane peatoimetaja Udo Uibo oma ametikohalt taandus. Loodetavasti muigavad asjaosalised praegu tollast skandaali meenutades.

Sümpaatsed ja empaatilised

Jätan selle avastamise siin lugeja hooleks ja liigun edasi Maimu Bergi raamatu “Meie hingede võlad” juurde.

Kuluaarides on seda raamatut sarjast seni kõige enam loetud ja kiidetud. Küllap esmajoones seetõttu, et ta moodustab suures osas paralleeli ja kohati polemiseeriva vaste Vaino Vahingu “Päevaraamatule” (I–II, 2006–2007). Võtkem või Vahingu päevikutest kõnelev lõik peatükist “Hem ja Vaintsa”: “Jah, kui ma lugesin neid, juba raamatuiks saanutena, aastaid hiljem, jäid need mulle ehmatavalt võõraks. Inimesed, kes sealt vastu vaatasid, sündmused, millest seal juttu oli, olid minule omal ajal paistnud paljuski teistsugused. Nii mõndagi mäletasin teisiti.” (lk 26). Hem oli muidugi Hemingway, ja Vahing kui Kagu-Eesti Hemingway.

Aga selle pilkava määratluse vastu Berg protesteerib. Tema mälestustes loodud Vahingu-kuvandist jääb kõlama pigem selline lõik: “Vaino, sina olid ja oled kirjanik. Ma ei unusta iial su nägu, su liigutusi ja tõsidust, kui sa minu ema kerge iroonia peale – kas tasub ikka kirjandusest ja kirjutamisest nii suurt numbrit teha – vastasid: “See on mu elu!”” (lk 206). See on lause, millesse mahub kogu saatus.

Maimu Berg Foto: Tiit Blaat
Ja nagu Maimu Bergi raamat, on ka Eeva Pargi mälestused poleemilised.

Kui Vahingu päevaraamat vahetu dokumendina ilmselt pretendeerib tõele, siis Maimu Berg oma rõhutatult subjektiivses vormis ja pöördudes oma kunagise abikaasa Vaino poole kohati ka sinavormis, seda ei tee. See on sümpaatne ja empaatiline ning suurendab ka usaldusväärsust. Ehkki, nagu ikka öeldakse, tõde on kusagil vahepeal. Vahingu päevikud ja Bergi mälestused täiendavad teineteist.

Ent neis leidub ka palju muud, õieti algab kogu raamat ju rahvusvahelisel areenil, pakkudes vinjette kohtumistest saksa (Herta Müller) ja soome (Annika Idström) kirjanikega ning laiemalt muidugi ka Vahin­guga koos elatud Tartu vaimu­elust, Mati Undist, Andres Ehi­nist ja teistest. Aga kirjeldus Mai­mu Bergi raamatust jääks ikkagi ühekülgne, kui märkimata ununeksid mälestusliku ja auto­biograafilise hulka segatud puht­ilukirjanduslikud palad, variatsioonid kultuuriloo teemadel, nagu “Vares ja Juhan” või “Tuli Hella, siis Jaan”.

Ka Eeva Pargi “Minu kuninglikud kaelkirjakud” on sõnastatud nõtke kirjanikukäega, sisaldades nii varem Loomingus ilmunud ja allikmaterjalidele toetuvat kirjandusloolist materjali kui ka vabamas vormis esitatud mälestusi Debora Vaarandist, Betti Alverist ja Mart Lepikust ja Tuglastest kuni nooremate kaasaegseteni nagu Teet Kallas. Raamatu lõpetab legendaarse soome poeedi ja joodiku Pentti Saarikoski elukaaslase Mia Berneri “leegitsev kuju”. Aga miks ei ole raamatul sisukorda, ehkki valgeid lehekülgi lõpus jagub?

Muidugi on Eeva Pargi raamatus kesksel kohal sooja südamega kirjeldatud ema Minni Nurme. Aga ka isa Aadu Hindi kuju. Ja nagu Maimu Bergi raamat, on ka Eeva Pargi mälestused poleemilised. Olen ikka mõelnud, kui usaldusväärsed on Elo Tuglase päevikud kultuuriloo allikana, ning nüüd ongi ilmunud raamat, mis sunnib neisse suurema ettevaatusega suhtuma.

Eksib see lugeja, kes eelarvamuslikult läheneb kirjanike kirjutatud perekonnalugudele kui suhtedraamadele. Tõeline suhtedraama etendub hoopis Tuglase magamistoa uksel, kuhu järjekordselt ilmub Aadu Hint ja hakkab südant puistama. Aga Tuglased ei viitsi voodistki välja tulla ja Elo paneb pärast kõik kirja.

Eeva Park Foto: PRIIT SIMSON

Eeva Pargi vaatepunkti ja mälestusi arvesse võtmata ei saa Elo Tuglase päevaraamatut nüüd enam lugeda. Ometi tõdeb ka tema oma vaate subjektiivsust: “Ma ei hakka veel kord rõhutama, et kõik, mida kirjutan, on ikka ja ainult minu pilk inimestele ja olukordadele.” (lk 103).

Eks ta nii olegi. Tähtsam tõest on liikumine selle poole.