Eduard Tüür, "Mamma Engalandi miraaž" Foto: rahva raamat

Minu jaoks on väga hea tekst ja väga niru tekst tehniliselt mingitpidi sarnased. Mõlemad annavad lihtsalt pilti ja kõnet.

Aga halva teksti puhul on see paisutatult tundeline elukauge fantaasia, kus kirjutamise käigus puhutakse roosat õhupalli üha suuremaks. Lugeja võetakse õnge näilise põnevuse ja romantiliste karakteritega. Ilusate, traagiliste ja õnnetuste tõttu pisut paheliste naiste ning elus kibestunud õilsate meestega, kes ei hooli enam millestki (aga ei suuda unustada kaotatud armastust ja ideaale).

Hea tekst kasutab samuti pilte ja lihtsat dialoogi, aga seal on suur ports tunnet ja krüptilist teksti taga, mida lahti seletama ei hakatagi.

Halb tekst puhub sääsest elevanti, hea tekst peidab elevandi ära ja näitab meile enamasti trääsa. Aga hea napp tekst võib olla ka otsekohene nagu 3. klassi kirjand.

Hea teksti mõõdupuu

Toivo Ronk, "Pipeliine" Foto: rahva raamat

Saja aasta tagune Taani kirjamees Herman Bang on minu jaoks hea teksti mõõdupuu. Kerge, aga tihe, hoolimatu ja hooliv, empaatiline, aga karm või isegi nihilistlik. Näiliselt lobisev, tegelikult paljut peitev. Loomingu Raamatukogus ilmus talt “Tee ääres”.

Paradoksaalselt läheb hea teksti lugemine teinekord raskelt. Loen lehekülje või poolteist Beckettit läbi ja juba olen võhmal. Või olen midagi nii täis saanud, et rohkem ei taha korraga sisse mahtuda. Aga ehk olid Beckett või Bang kirjutades ka võhmal.

Toivo Ronk saatis (või tõi) mulle oma raamatu “Pipeliine”. Sihukest toomist ma alati kardan. Siis peab nagu pooldama ja pooldavalt sõna võtma. Ma olen lõksus. Aga mitte alati. “Pipeliine” on hea napp ja nukker tekst keskeakriisis mehest (kuigi see väljend on mu meelest sisutu ja tobe, ei suuda ma hetkel paremat välja mõelda).

I. V., "Aedniku päevik" Foto: rahva raamat

Sarnased olid ka I. V. vangla­elu kirjeldused romaanis “Aedniku päevik”. Ja veel üks Tartu nõukaajaelu kirjeldus, mille pealkirja ja autori olen unustanud – kohutav. Kuigi kirjutasin sinna isegi tagakaaneteksti.

Toivo Ronk kirjutab elu lagunemisest. Lähedaste aitamisest parema tegevuse puudusel, mis ometi aga ei aita õieti kedagi. Ei hädasolijat ega hädasolijasse klammerdujat, kes ei saa justkui arugi, et klammerdub abistamisse, kuna on ise hädas. Peen ja ilus tekst.

I. V. ja Ronk kuuluvad seltskonda, mis on suurem. Kus mehed on mehetegusid teinud aastakümneid ja saavad endiselt hästi hakkama, aga senised tegevused ei paku enam pinget. Eks neid võiks ju jätkata, aga ... kirjutaks vahepeal ühe raamatu. Just nii nagu ise tahan, ja mitte kellelegi meeldimiseks.

Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed" Foto: Karin Liimand

Soovitan taolist harjutust kõigile. See on nagu vahearve või inventuur. Et kus ma seisan, kes ma olen, mida olen teinud, kuhu liigun ja kuhu tahan liikuda. Eneseanalüüs. Ning seda on tahmatult iga kirjandus.

Jäin lobisema, aga nimetan kiiresti ära viimased loetud asjad, mis korda on läinud, kahjuks pikema kommentaarita: Tõnu Õnnepalu, “Valede kataloog. Inglise aed”. Andrus Kasemaa, “Olla luuletaja”. Carolina Pihelgas, “Pimeduse pisiasjad”. Hasso Krull, “Kandsime redelit kaasas”. Eduard Tüür, “Mamma Engalandi miraaž”.

Küll tahaks neist pikemalt rääkida, aga samas ootan, mis teised räägivad neist tekstidest mulle.

Ka nii pole paha

Andrus Kasemaa, "Olla luuletaja" Foto: rahva raamat

Aga miks tekstid eest ära jooksevad ja end peidavad? Lihtsalt. Ma märkan neid ja vahel tarin koju, loen esimese soojaga portsu ja hoian tükk aega peas, et seda ja toda tahaks lugeda. Ent siis on raamat kadunud ja jääbki pähe vaid esimese soojaga loetud tekstijupp esikus jopet seljast võtmata. Kuid ka nii pole paha.

Teinekord ilmub mõni uus raamat kuskilt uuesti välja ja teeb taastutvust. Ega esimese neelamisega jõudnud teda nagunii päris alla kugistada. Siis võib juba tasapisi teksti mekutada, ta kallal miilustada.

Hasso Krull, "Kandsime redelit kaasas" Foto: rahva raamat

Muidugi võib tekst hakata jälle pimesikku mängima. Las mängib siis.

Ja veel. Loen viimasel ajal valdavalt eesti autoreid. Ühest küljest on ükstapuha, mida lugeda, teisalt tahan olla eesti kirjanduse sees, kontaktis, oma. Kuigi ma ei tea, kes ma seal sees ise olen. Vahel nagu poeg, vahel isa, siis hoopis onupoeg. Nagu eluski.

Ja ei pea lugema ainult seda, mis väga meeldib. Paradoksaalselt on huvitav ja käivitav ka see, mis pole päris lähedane. Ja suhelda mitte vaid heade sõpradega. Ka võõral või vaenlasel on sõnum, kuigi seda sõnumit ei oska nii kergelt välja lugeda.

Pelgalt ilmumisaasta järgi raamatuid grupitada tundub minu jaoks natuke liiga vägivaldne. Raamatu soovitamine ei ole mingi kerge asi ja sellega võib inimese elu pikaks ajaks ära rikkuda, nii et numbrist palju olulisem on lugeja tundmine.

Näiteks kingin ma sel aastal nii mõnelegi lähedasele juba paar aastat tagasi ilmunud Mart Laari mälestuste esimese osa “Pööre”. Kui aga ainult kalendri järgi vaadata, on Laaril möödunud kevadest pakkuda “Eesti suured armastuslood”, mis visandab lühidalt, kuid mõjusalt Eesti ajaloo suurkujude nagu Hurtade, Jakobsonide, Kereste, Underi ja Adsoni ning paljude teiste ajalooliste paaride saatuse.

Hoopis teisele sihtgrupile, põnevusromaanide ja Euroopa suurlinnade armastajatele soovitaksin aga Paula Hawkinsi masendavat töölesõiduteost “Tüdruk rongis”.

Erinevalt filmist on möödunud aastal eesti keelde tõlgitud raamat psühholoogiliselt hästi keerukas. Alkohoolikust kohutavalt üksik ja viimase piirini viidud noor naine, kes oma päevad rongides ja valede keskel veedab, pakub kurval kombel hästi palju momente, millega samastuda. Eriti kui endalgi on läbi elatud või lähedaste pealt kõrvalt nähtud paremaid-halvemaid aegu.

Sarnases toonis, kuigi veelgi absurdikoomilisem ja vähem mõrvarlikest alkohoolikutest pajatav on Urmas Vadi “Neverland”. Kaasaegne romaan lihtsate eestlaste ängistavast igapäevast, mis ometi ei veni ega tüüta, on üpris haruldane nähtus. Vadi karakterid on halenaljakalt äratuntavad ja kogu teos tõeline pärl.

Lasteraamatutest tooksin välja kahe noore ja särtsaka naise teosed: Piret Jaaksi absoluutselt trükisoe “Kadunud soki saladus” ning Kairi Looki “Lennujaama lutikad ei anna alla”.

Look on juba mõned aastad lasteraamatuid kirjutanud ja tema noored lugejad oskavad kindlasti nimetada mitut Looki veidrat ja imetoredat teost, kas või näiteks “Leemuripoeg Ville teeb sääred”.

Jaaks aga on siiani vaid eksperimenteeriva teatri, ajakirjanduse ja novellidega tegelnud, nii et tema sulest tulnud nunnu ja kartliku soki Volli seiklused on tõeline üllatus enne aasta lõppu.

Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus kogumikus “Minu lamp põleb”, mille koostajad on Kristi Metste ja Eve Annuk, ei sattunud mu kätte ilmumisaastal (2015), vaid tänavu. See ongi aegadeülene raamat, lugemissoovitus kehtib seepärast aastanumbrist sõltumata.

Olen omil põhjusil otsinud vastuseid küsimusele, mis saab siis, kui elu äkki täielikult teise suunda pöörab, kust leida siis tuge. Ega me seda ette teada saagi. Ent Alveri traagiline elukäik on just tagantjärele selgesti nähtav ja annab raskuste kiuste omal moel lootusesädeme – inimlik heasoovlikkus jääb meie ümber ju alles. Raamatusse koondatud kirjad avavadki luuletaja elu selle ajajärgu, kus suur osa tema senisest (kodusest) maailmast oli kokku varisenud. Ta läks edasi, me ju seda teemegi, kuni kestame.

Betti Alveri tugi oli Mart Lepik. Alveri esimene abikaasa Heiti Talvik oli kirjavahetuse algusaastal saadetud Siberisse, arreteeritud aga juba kaks aastat varem. Nii et kirjandusloolasest Mart Lepikut nimetab poetess valuvõtjaks.

Kirjavahetuse algus on nukras toonis, ent sõnaliselt kaunis.

“Lubasin Sulle kirjutada, kuid ei oska öelda midagi head ega ilusat. Ma pole rõõmus. Sellepärast siis tulengi üsna tuhmi linnuna ja tõmban välja oma viimse kirju sulekese. Säh, siin ta on.” (Alver Lepikule Pühastest 27. dets 1947)

Vahetatud kirjades on mängulisust, lapsemeelsust. Valu asemele tuleb õige ruttu südamesoojus. Toon ära ka Lepiku vast ehk ilusaimad kirjasõnad oma lihtsuses (Tartus, 29. juuli õhtul 1948): “Millise tohutu rikkuse ma endaga kaasa tõin – kas Sa aimad seda?! Ma tean, nii mõndagi variseb sellest aja jooksul maha, nii mõnigi detail tuhmub, kuid palju on, väga-väga palju on, mis jääb alatiseks, kuigi võib praegu veel igal hetkel end tunda andvalt pinnalt imbuda kuhugi sügavamale, varjatumasse ja ühtlasi ka kindlamasse peidupaika. Ma mäletan...”

Mida kõike Lepik Alverist mäletas ning kuidas peegeldus sellelt tagasi üks meie möödunud sajandi suurimaid poetesse, on väärtuslik lugemine väga mitmes mõttes.

Kuidagi imelik aasta on olnud. Seepärast on see väga subjektiivne isiklik energialaks: Mathura tõlkis valiku Grööni luulet – “See uluja tuul”.

See raputas ja läks kummalise kandi päält kokku aasta varem ilmunud vägeva Tšiili luule valimikuga “Lõunatuuled”. Võib ju vaielda, kas luulet saab tõlkida, aga ju ikka kuidagi saab. Ise lõin kaasa Charles Bukowski tõlgete suurtalgus, ja see mahukas kogumik esitleb end järgmisel nädalal (13. detsembril Kirjanike Majas).

Veel modernistlikku luulet: Lauri Sommer tõlkis Georg Trakli valiku “Sinine silmapilk” ja Lauri Eesmaa Ungari modernisti Lajos Kassaku valiku “Hobune sureb ja linnud lendavad välja”...

Veel. Kristjan Haljak on avaldanud mitu ägedat raamatut, Eda Ahi ilmutas vist seni oma parima kogu, just nägin Kelly Turgi uusi luuletusi, mis on rüütatud klantsajakirja vormi. Värske Rõhu põlvkond on tõesti õitsele löönud, plahvatanud!

Sellega seoses: mõned tähtsad kogumikud ilmusid, Värske Rõhk – see ikkagi veel ainus Eesti noorteajakiri – tähistas n-ö juubelit mahuka kogumikuga, läbilõikega ilmumisajast. Akadeemia tähistas reformatsiooni 500. tähtpäeva erinumbriga. Keelel ja Kirjandusel ilmus elulugude erinumber. Need on kõik põnevad, kirjud, praegu mu enda kirju ja segase eluga paslikult jupikaupa loetavad.

Jupid! Muidugi, Jan Kausil ilmus romaan miniatuurides, “Kompass”, ja Jan Kaus on selle žanri meister. Teistest meistritest: Kristiina Ehinil ilmus nii laule kui luulet, Hasso Krullil tuli just kogu, (:)kivisildnik on avaldanud/kirjutanud mõned mu lemmiluuletused/lühipoeemid üldse...

Ma tean, et praegu on töös kolm väga tugevat luulekogu käsikirja: Fagira D. Morti, Kädi Kallau ja Sveta Grigorjeva omad. Kõige rohkem oli mul taskus aga kaasas vana, juba 1985 ilmunud Ly Seppeli ja Andres Ehini tõlge Yunus Emre luulest: “Olen algus ja lõpp”. See natuke andis toda ulguvat tuult tiibadesse ja kandis mind pisut...