Avatud 30. detsembrini. Näitust saadab tihe tegevusprogramm. Et sellest osa saada, tasub vaadata kas kodulehele või Facebooki.
Sel laupäeval, 16. detsembril kell 12 kogunetakse Draakoni galeriisse, et bussiga sõita hiieekskursioonile. Tee viib Tülivere tamme juurde Kuusalus. Tülivere talu peremees Peeter jagab hiiepuuga seotud pärimusi ja juhtumisi, mis läbi aastate tammega ette on tulnud.
Kindlustamaks endale tasuta koht bussis, paluvad korraldajad kirjutada (grafodroom@gmail.com).

Virtuaalmaailm haarab kaasa üha kiirematesse tsentrifuugitiirudesse. Mis tähendab, et muundunud tajud märkavad kõike süvenemisväärset üha pinnapealsemalt.

Graafikute Mari Prekupi ja Hannah Harkese süvenemiskunsti projekti esimesi ilminguid – näitus “Maapind puu all kihas nagu kogudus” – on laiemale publikule välja pandud Tallinnas Draakoni galeriis.

Kui enamasti võib galeriist mööda minnes märgata värvilisi maale või sähvivaid installatsioone, siis sel korral galeriile lähenedes näis esmalt, justkui ei olekski näitus veel üles pandud. Ruumi sisenedes võis aga veenduda, et kõik on omal kohal, ja just nii ongi mõeldud – näitus jätab ruumi ka külastajale. Siin ja praegu.

Nii isiklik kui ka kauge

Teisiti olekski riskantne, sest hiite ja hiiepuude teema on ühtaegu nii isiklik kui ka kauge. Kes teemat tunneb, omab juba isiklikke seoseid; kes aga pole senini hiitesse kui osasse meie kultuurist süvenenud, leiab end hoopis uuest maailmast ja vajab esmalt positiivseid kogemusi. Just kogemusi see näitus pakub.

Ühelt poolt on tegu millegi väga lihtsaga, ei mingit pealetükkivust. Ruumi keskele on “kasvama” pandud tahuline kunstmaterjalidest puu, hiiepuu. Kitsuke ruum ei võimalda seal presenteerida hiidpärna või -tamme, ent puu all seistes on siiski tunne, et ta on sinust suurem ja kõrgub su üle.

Just nagu looduseski – puu on suurem kui meie, katab ja pakub turvatunnet. Mis sest et kunstlik puu, siin on oluline sümboolika. Tõenäoliselt mõjuks looduslikest materjalidest lahendus sellises ruumis kentsakalt ja võltsilt ning näituse mõtteni oleks keerulisem jõuda. Küllap ka kogemus loodusest tehiskeskkonnas võiks näida pettumust tekitav.

Kes teemat tunneb, omab juba isiklikke seoseid; kes aga pole senini hiitesse kui osasse meie kultuurist süvenenud, leiab end hoopis uuest maailmast ja vajab esmalt positiivseid kogemusi.
Maarja Sarv

Mõni samm edasi, ja võime end leida teise puu õõnsusest. Pime, mahe, summutav ja turvaline. Vaikne. Hoopis teine kogemus.

Suurelt puult võib leida hulga kujundeid, mis ilmuvad nagu mõttesähvatused seoses hiiekohtade ja meie vanema kultuuriga. Kui laps rõõmustab hulga puul ronivate sipelgate üle, siis suured leiavad sealt hoopis muud. Ja seejärel veel midagi. Ja veel ja...

Meie seosed hiiepuud kohates on äärmiselt erinevad. Mulle tundub, et just seda näituse loojad ongi soovinud vaatajani tuua: pakkuda kogemust, et leida endas mõtteid, seoseid ja seeläbi avastada, et see teema on meie endi sees täiesti olemas.

Hiis kõnetab meid mitmel moel, tuleb vaid lasta tal kõnelda. Ja muud ei peagi esialgu tegema, sest hiied on õrnad, väga õrnad, olles samas väga tugevad. Tugevad meie kultuuriloos, aga õrnad, kui möödumas on robustse suhtumisega võõrmõju.

Mõttelõng kerib edasi

Nähes, et teisel meie kõrval võib olla hoopis teine arusaam või vaatenurk, ei pea me vastanduma, vaid võtma teadmiseks, kui rikkalikuks on kujunenud meie kultuur sajandite vältel. Üks käsitlus ei ole teisest kehvem. Küll aga tuleb au anda ja ruumi jätta neile, kellele hiis on püha. Seda mõtteliini ei ole praegusel näitusel veel targu avatud.

Väga sümboolsel moel on aga hiied kogu meie looduse sümboliks, tervikliku keskkonna lahutamatuks osaks. Siit saab mõte minna veel kaugemale, edasi, mõttelõnga saab lahti kerida väga paljudesse suundadesse.

Niisiis see esimene näitus hiitest vaid kergitab loori, on justkui teretutvus. Jääme autoritelt järge ja uusi mõtteid ootama.

Hannah Harkes väljendab end peamiselt graafika ja installatsioonikunsti kaudu. Tema kunstipraktika on mõjutatud olukordadest, kus siirus kohtub absurditunnetusega. Ta on omandanud bakalaureusekraadi Gray’s School of Artis Šotimaal 2011. aastal ja on pärast seda asunud elama Eestisse.

Lisaks rahvusvahelisele näitusetegevusele on ta üks Ptarmigani projekti­ruumi eest­vedajaid, õpetab joonis­ta­mist ja graafikat Eesti Kunsti­aka­deemias ning töötab trükimeistrina Laboras.

Praegu õpib Hannah Harkes Winchesteri Ülikooli magistriõppe erialal “Surm, religioon ja kultuur”, mille õppekava lõimub ilusti käesoleva näituseprojektiga.

Hannah Harkes soovitab:

Lugeda David Foster Wallace’i raamatut “Lõpmatu nali” (1996). Osutab lootusele, tahtejõule ja siirusele, sattudes silmitsi iroonia, perekonna, poliitika, kultuuri ning eluga.
Kuulata Banana Pilli “Lilaeat”. Vana lemmik – parim talvise gripi vastu ning unetuteks öödeks.
Vaadata šaakalikaamerat.

Mari Prekup on omandanud magistri­kraadi Eesti Kunstiaka­deemia vabade kunstide teaduskonnas aastal 2015. Kunstnikuna huvitavad teda pärand, üleelamised ja ümbritsev – selle ärritav ja kaasav mõju.

Grafodroomi graafikastuudios tegutsedes huvitub ta traditsioonilistest tehnikatest eesmärgiga leida ühisosa uute meediatega. Praktikas ühendab ta installatsiooni, näituse­praktikat ja etenduskunste.

Mari Prekup soovitab

Lugeda Ahto Kaasiku raamatuid “Põlised pühapaigad” (2016) ja “Pühapaikade teejuht” (2017). Üks annab põhjaliku ülevaate looduslikest pühapaikadest laiemalt, tutvustab nendega seonduvaid põnevaid lugusid ja otsib kohta hiitele tänapäevas. Teine võiks olla igal eestlasel, kes kodumaad avastada tahab, käepärases kohas.
Minu suur lemmik on Ukraina ansambel DakhaBrakha, kes mängib elektroonilise vürtsiga pärimusmuusikat. Samuti kostab kõlaritest tihti Poola grupp Laboratorium Pieśni. Võimsa vokaaliga naised kõlavad kokku erinevate slaavi maade muusikas. Neid jälitab aletrnatiiv-folkrokkar Nick Cave oma “Mõrvaballaadide” (1996) albumiga.
Tallinna Linnagaleriis avati just idanaaber Vladimir Kozini uus näitus “Vene barokk”. See on mõnus tasakaal kaasaegse kunsti, hea vene huumori ja mahlase teostuse vahel. Loodan jõuda ERMi rahvarõivanäitusele. Üle vaataks Art Allmägi ülespaneku “Paint it Black II” Tartu Kunstimuuseumis.