Dirigent Hirvo Surva on palju käinud ja palju näinud mees, aga sellist turneed, nagu 1. septembril lõppenud reis Hiinasse, pole tema elus enne olnud. See oli senistest kõige pikem – peaaegu neli nädalat – ja ka kõige pingelisem. Augusti alguses lennati 48 lauljaga sinna ja 1. septembril jõuti tagasi.

Foto: Mariliis Kreintaal

Kuigi sõit oli põnev ja vaheldusrikas, plaksutasid poisid väga soojalt ja sügavalt, kui lennuk Tallinnas maandus. Oldi ju iga päevaga üha enam igatsema hakatud. Isa ja ema muidugi, koera ja kassi ka. Jalgpallimängu. Neist aga ehk rohkemgi kartuliputru ja hakklihakastet. Eestlane olen ja eestlaseks jään! Ning eks võõrsil lauale kantud kollases kastmes kanajalad ning -pead panid ikka parajalt ehmuma ka.

Nädal aega enne tuuri algust näitasid hiinlased siiski ootamatut lahkust ja ütlesid, et iga linn, kus esinetakse, võib ise otsustada, kas Estonia Poistekoor saab laval lauluga kõigeväelist Jumalat kiita.

Hiina on tõesti samuti eriline, seda üsna mitmes võtmes. “Raju kapitalism kommunistliku partei kontrolli all!” tõdeb Surva. Ning rõhutab sõna “raju”.

Telekast nähtud suuri sõjaväeparaade ega partei kontrollitud inimmassi poisid oma teekonnal siiski ei kohanud, küll aga sooja vastuvõttu, suuri saale ja rohket publikut. Ainus kord, millal kommunistid oma kõigest üle käivat tahet näitasid, oli repertuaari kooskõlastamine. Nimelt tuli dirigendil enne sõitu Hiina Rahvavabariigi kultuuriministeeriumile saata esitamisele tulevate tekstide tõlked.

Mõnel puhul kõlas ka hiinakeelne, kuid üheselt mõistetav “ei”. Kõige kuulsam ei-paladest on kindlasti Georg Friedrich Händeli “Messias”, täpsemalt selle osa pealkirjaga “Halleluuja”. Aga kõrvale tuli jätta ka Cesar Franci “Panis angelicus”.

Nädal aega enne tuuri algust näitasid hiinlased siiski ootamatut lahkust ja ütlesid, et iga linn, kus esinetakse, võib ise otsustada, kas Estonia Poistekoor saab laval lauluga kõigeväelist Jumalat kiita.

Linnades, millest igaüks rahvaarvult mitu korda suurem kui Eesti, otsustati nii ja naa. “Viiel viimasel kontserdil jäi “Halleluuja” esitamata,” nendib poistekoori peadirigent ja kunstiline juht aastast 2001 Hirvo Surva.

See-eest Cyrillus Kreegi “Taave­ti laulud” kanti igal pool kogu aus ja ilus ette. “See Taavet on üks eesti mees,” selgitas ju Hirvo Surva hiinlastele.

Foto: Mariliis Kreintaal

No ja ega ta palju mööda pannud ka. Taavet ise ehk nii väga eestlane polnudki, aga Kreek ise kaheldamatult. Ning usin rahvalaulude töötleja oli ta ka. Kõike seda teades on ehk üllatavgi, et Kreegi laulud hiinlaste kõrvadele nõnda hästi sobisid.

Hiinasse sattusid Eesti poisid pisut kummaliselgi kombel. Igatahes polnud see “kahe riigi vastastikuste kultuurisidemete arendamine”, nagu sellistel puhkudel tavaks eeldada.

Tegelikult uuris Hiina riik, kus poistekooride tava peaaegu pole, lausa Moskvast, kas neil mõnda niisugust koori ei ole. Moskva omakorda vaatas Tallinna ja Riia ja veel mõne paiga poole.

Lõpuks langes liisk – otsuse tegid hiinlased ise – Estonia Poistekoorile, ehkki see ei teinud “kõige odavamat pakkumist”.

Reis sai väga pingeline, aga ka vahva, tõestavad postitused poistekoori leheküljel Facebookis. “Hiina, siit me tuleme!” alustasid poisid ja kandsid optimismist laetud vaimsust viimase ehk 17. kontserdini välja.

Kerge muidugi polnud, igaks ülesastumiseks sõideti järgmisse linna. Seega: hommikul üles, hotellist bussi, sellega lennu- või raudteejaama, siis järgmisse linna, uude hotelli, taas proovi, kontserdile, õhtusöögile, unele. “Vaid neljal-viiel pikemate sõitudega päeval polnud esinemist,” nendib Surva.

Üles astuti vägevates saalides. Nimelt on Hiina, pettununa ühe-lapse-piirangu-põlvkonna hellikuteks kasvatamisest, otsustanud nüüd käituda teisiti. Lapsi on lubatud saada rohkem, aga nood peavad saama hea hariduse, mille hulka kuulub ka harjumus teatris ja kontsertidel käia. Nii ehitataksegi uhkeid kontserdimaju, mis meie mõistes juba palee mõõdu välja annavad.

Kui hoogne see ehitamine on, annab tunnistust tõdemus, et tosina aasta vanust saali nimetatakse juba “traditsioonidega” paigaks.

Ka muus mõttes käib ehitamine Hiinas hooga. Magalad on muidu nagu meilgi, ainult et ükski maja pole madalam kui Swissôtel Tallinnas – selline on Hirvo Surva võrdlus. Tõsi, peatänavatelt kõrvale pöörates võis näha ka hoopis teistsugust pilti. “Varanduslik kihistumine tundub Hiinas päris suur,” lausub dirigent.

Rahvast aga polnudki tänavatel nii palju kui arvati. Jah, poistekoor ei esinenud küll Hiina kõige suuremates linnades, aga väikseimaski neist – ja seda polnud veel peetud korralikumale kaardile kandmist väärivaks – elas neli miljonit inimest.

Vastuvõtt, nagu juba tõdetud, oli igal pool soe. Mõnel pool oli saal mõnusalt täis, teisel pool pisut rohkem täis ja mõnel pool päris täis. Olukorda ilmestab juhtum, kus huvi sundis kontserdi suuremasse ehk 1680 kohaga saali üle viima.

Ning publik tuli kaasa, eriti veel siis, kui dirigent vastu ootusi ka õhtujuhi osa täitma hakkas ning mõned hiinakeelsedki laused kuuldavale tõi. Tõsi, kõigepealt põrutas ta “Tere õhtust!” asemel “Head ööd!”, aga publik jäi vaoshoitult viisakaks ning edaspidi Surva sama sooviga ei alustanud. Küll olid poisid ja noormehed selgeks õppinud hiinakeelse laulu ja see mõjus alati.

Hiina poolt vaadates oli meie koori turnee eesmärk laste ja noorte harimine. Seetõttu oli kavasse küsitud väga erinevat muusikat ning seda pakutigi – Veljo Tormisest Raimond Valgreni ja sealt edasigi. “Eks popmuusikat mõistetakse ikka paremini,” hindab Surva.

Kummalisel, aga ehk hoopis loogilisel moel on publiku muusikakuulamise oskus seotud ka rahaga. “Mida arenenum oli linn, seda haritum publik,” tõdeb Surva 17 kontserdi kogemuse põhjal.

Teatavas mõttes olid meie poisid ka eksootilised. Väljavõte nende leheküljelt Facebookis: “Kohalikud armastavad meid kõikjal salaja ja vähem salaja filmida ja pildistada. Sageli teevad nad meie grupi taustal endast selfie’sid ja sealjuures ei ole neile eriti oluline, kas jääme pildile seljaga või näoga. Julgemad aga küsivad näpuviibutusega ühiseks pildistamiseks luba. Taksosse istudes teeb suure tõenäosusega ka taksojuht sõidu ajal korduvalt tagaistmest pilti ning videokõne koju naisele ja lastele, et autos istuvaid valgeid turiste näidata. Kokatädid ja kelnerid filmivad ja pildistavad sageli ka meie söömist. Pilti paluvad turvamehed ja tänaval möödujad.”

Õigupoolest suutis Estonia poistekoor Hiinas niisugust huvi äratada, et neid lausa järgmiseks aastaks tagasi kutsuti. Aga las see ettepanek ootab mõne aasta, paras pingutus see ju oli. Kes aga poistekoori oma isamaal kuulata soovib, see mingu 30. septembril kell 16 Kaarli kirikusse, kus mälestatakse kontserdiga Eesti koorijuhtimise legendi Roman Toid, kes koos abikaasaga samal päeval Metsakalmistule sängi­tatakse.

Eelmisel korral laulis poistekoor Toi auks kahe aasta eest, maestro 100. sünnipäeval Torontos – seda Kanada ja USA turnee raames.